Reformierakonna Tallinna piirkonna juht Keit Pentus ütles Tallinna linnavalitsusest avalikuks tulnud Linnahalli skandaali kommenteerides, et Tallinna linnavalitsus peaks USA saatkonna ees vabandama.
“Sellise valega tehti Tallinna mainele kahju rohkem, kui Keskerakonna kontoris paraku taibatakse. Kui USA suursaatkond peab hakkama avalikult ümber lükkama Raepressi teateid, milles on Tallinna linnavalitsuse poolt avalikkusele müüdud olematut Ühendriikide valitsuse garantiid segasele investeerimisprojektile, siis on see paljude investorite jaoks märk, et Tallinna linnavalitsust ei saa võtta tõsiselt,” ütles Keit Pentus pressiesindaja teatel.
“Suurriigi valitsuse väljamõeldud investeeringute garantiisid presenteerides käituti arengumaades eelmise sajandi keskpaigas, mitte 2010. aastal Euroopa Liidu pealinnas. See on häbiväärne ja linnavalitsusel oleks kohane saata USA saatkonnale ametlik vabandus,” sõnas Pentus.
Pentus lisas, et kogu Linnahalli ümber toimuv on algusest peale olnud segane ja seda on aetud avalikkuse eest poolsalaja.
“Viimastel päevadel on tulnud lisaks uudiseid nii selle kohta, et muinsuskaitsjad ei tea siiani Linnahalli renoveerimisest midagi, kui selle kohta, et suurelt reklaamitud miljarditesse ulatuv investeering tundub eksisteerivat ainult Raepressi pressiteadetes,” lausus Pentus.
Pentuse hinnangul tähendab see seda, et avalikkusel on põhjust kõik Linnahalli puudutav tõsise luubi alla võtta. “Tõenäoliselt tuleb kogu Linnahalli ümber toimunut ja toimuvat tõsiselt analüüsida ka linnavolikogu revisjonikomisjonis,” lisas Pentus.
Allikas: Delfi
Täna Toompeal noorteühenduse ELO noorteparlamendi avanud riigikogu aseesimees Keit Pentus kutsus üles igat eestikeelset kooli otsima endale sõpruskooli Eesti venekeelsete koolide seast.
Tänavuse noorteparlamendi istungi teema on «Noorte täisväärtuslikuks kodanikuks kasvamine», teatas riigikogu pressiteenistus. Pentus rõhutas oma tervituses arutusel oleva teema tähtsust.
«Sageli antakse sellele küsimusele formaalne vastus: täisväärtuslik kodanik võtab osa ühiskonnaelust, on oma riigile lojaalne ja osaleb valimistel. See on üks lähenemisviis. Mina kutsun üles teid mõtlema laiemalt,» toonitas Pentus.
Riigikogu aseesimees märkis, et noorte tegevus on viimasel ajal olnud just kodanikuaktiivsuse mõttes muljetavaldav – läbi on viidud varivalimiste projekt, järjest rohkem levivad õpilasfirmade asutamised, noorte mittetulundusühingute aktiivne tegutsemine, töövarju projekt, noorteparlament.
«See kõik näitab, et teie valik on olnud aktiivne osalemine, mitte toanurgas virisemine ja et olete õigel teel,» hindas Pentus noorteorganisatsiooni senist tegevust.
Pentus tõi noorteparlamendi ees välja teema, mis tal südamel. Nimelt, kui räägime sellest, et täisväärtuslikuks kodanikuks olemise omadusteks on muu hulgas märkamine, hoolimine ja austus teiste vastu, siis puudutab see võrdselt kõiki, sõltumata emakeelest.
«Teie siin olete enamuses eesti emakeelega noored. Selleks, et mõne teise emakeelega noored ennast sama täisväärtuslike ja vajalikena tunneksid, on aga võimalik väga palju ära teha just teil,» pani Pentus noorteparlamendile südamele.
Ta soovitas tänase noorteparlamendi töö lõpetamise järel ja oma kooli naasmisel panna koolikaaslastega kokku algatusrühm leidmaks mõni sõpruskool. «Mitte Soomest või Suurbritanniast või Leedust, vaid siitsamast Eestist. Mõni selline kool, kus õppivate õpilaste emakeel ei ole eesti keel. Sõlmige selle kooli ja nende õpilastega sidemed ja uskuge mind – sellest võidate mitte ainult teie, vaid kokkuvõttes terve riik,» rõhutas Pentus.
Noorteparlamendi istungil osaleb kokku üle saja noore Võrumaalt, Valgamaalt, Ida-Virumaalt, Põlvamaalt, Viljandimaalt, Tartumaalt ja Harjumaalt.
ELOsse kuuluvad koolinoored üle vabariigi ning selle missioon on pakkuda noortele formaalhariduse kõrval täiendavat võimalust enesearendamiseks.
Enam kui 20 aastat tegutsenud ELO noorteparlamendi korraldamine on pikaajaline traditsioon, milles osalevad ka teiste üleriigiliste noorteühenduste esindajad.
Allikas: Postimees
Elektrist säriseb energiaturu seaduse teemal ka Reformierakonna blogosfäär – Keit Pentus selgitab oma lõppeva nädala sissekandes Reformierakonna ettepanekute tagamaid.
Viimase paari nädala jooksul pole meil Reformierakonna fraktsioonis olnud ühtegi päeva, kui poleks toimunud nõupidamist ja kohtumist elektrituruseaduse teemal, kirjutab Pentus. Kõigist nendest aruteludest sündis kolm ettepanekut, mille sisu on kokkuvõtvalt sama: ergutada Eesti tuumajaama projektiga edasi tegutsemist ja meie energiaportfelli mitmekesistamist, vähendada survet soojahinna kallinemisele, tagada aus konkurents.
Kolm ettepanekut võiks lühidalt lahti seletada nii:
Esimene ettepanek puudutab taastuvenergia toetuse maksmist. Meie ettepaneku järgi oleks alates 1. juulist 2010 taastuvenergia (taastuvaks energiaallikaks loetakse vett, tuult, päikest, maasoojust, prügilagaasi, heitvee puhastamisel tekkivat gaasi, biogaasi ja biomassi, sh metsatööstuse toodete ja jääkide bioloogiliselt lagunevat osa ehk lihtsalt öeldes puiduhaket ja puitu) toetuse saamise õigus nendel tootjatel, kes suudavad tagada ka koostootmise. Ehk lihtsamalt öeldes ei ole õigustatud toetuse maksmine nendele, kes kasutavad energia tootmiseks küll taastuvat allikat, kuid ei suuda näiteks elektri tootmisel tekkivat sooja ära kasutada vaid suunavad selle lihtsalt õhku või jõkke ja raiskavad sel moel lihtsalt ära hulga energiat. Alates 1. juulist 2010 peaks meie ettepaneku järgi toetust saama vaid siis, kui kasutusele võetakse nii toodetav elektri- kui soojusenergia ja seda vastavalt Konkurentsiameti poolt koostatavale juhendile. See ettepanek on tarbija jaoks oluline eelkõige põhjusel, et väheneb surve toasooja kallinemisele.
Teine ettepanek puudutab uute põlevkivikatelde ehitamiseks makstavat toetust. Miks investeeringuid põlevkiviplokkidesse üldse vaja on? Sest alates 2016. aastast vanu katlaid enam praegusel kujul kasutada ei või. See tähendab aga, et ilma täiendava võimsuse loomiseta tekiks pärast 2016. aastat tippnõudluse hetkedel Eestis probleeme elektrivarustusega, kodumaiste võimsuste abil kodumaise tarbimise katmisega. Valitsusest tulnud eelnõu järgi oleks seadusega tagatud toetusmehhanism suunanud 20 aasta jooksul kahe uue põlevkivikatla rajamisse kuni 1,2 miljardit krooni aastas (toetuse täpne suurus on seatud sõltuvusse CO2 hinnast, kuid see ei tohi kogumahus ületada 70% investeeringu kapitalikuludest). Varustuskindluse tagamiseks on majandusministeeriumi ekspertide sõnul vajalik aga mitte kahe, vaid ühe põlevkivikatla rajamine. Lisaks peab meie varustuskindlust tulevikus parandama ka tuumajaam (selle rajamisega edasiminemine saaks ilmselt tagasilöögi, kui Riigikogus võetaks vastu seadus, mille järgi suunataks järgmise 20 aasta jooksul 24 miljardit krooni kahe uue põlevkiviploki rajamisse). Et tagada piisava võimsuse olemasolu 2016. aastast ja ergutada mõttevahetust nii meie tuumajaama rajamise kui laiemalt Eesti energiabilansi mitmekesistamise teemadel piirdutakse meie ettepaneku kohaselt ühe uue põlevkiviploki rajamisega ja selle toetamisega mitte rohkem kui 600 miljoni krooniga aastas.
Kolmas ettepanek puudutab samuti taastuvenergia toetuse maksmist. Nimelt ei ole praegu õigus toetust taotleda nendel, kes toodavad küll taastuvenergiat, kuid kasutavad seda oma tootmise või tööstuse tarbeks. Meie ettepaneku kohaselt peaks alates 1. jaanuarist 2011 tekkima teistega võrdne õigus toetust taotleda ka sellistel energia tootjatel.
Algaval nädalal peaks eelnõu Riigikogu saali jõudma ja neljapäeval ka vastu võetama, nendib Pentus.
Allikas: Äripäev
Riigikogu reformierakonna fraktsiooni juht Keit Pentus kirjutab oma ajaveebis, et eile oma tagasiastumisest teatanud sotsiaalminister Maret Maripuul oli valida, kas saada riski- või mugavusministriks. Maripuu valis riskantsema tee, nendib Pentus.
Täna oleks lihtne koguda populaarsust siunates tagasiastumisest teada andnud sotsiaalminister Maret Maripuud. Sest täna oleks lihtsam kiita takka kõigile näpuga näitajatele ja üldise kriitika alla sattunule ka omalt poolt paar vopsu anda. Mina ei taha seda teha. Ma tahan hoopis kirjutada sellest, miks ma täna riigikogu puldis ütlesin, et Maret oli tubli.
Laias laastus oli Maretil sotsiaalministri keerulist portfelli vastu võttes kaks võimalust. Oli võimalus võtta endale mugavusministri positsioon. See on minister, kes tõmbab kehast kangeks, kui jutt liigub vajadusele tema haldusalas üht või teist reformi läbi viia. Maksimaalselt teeb see minister sõnades ja pressiteadetes ettepanekuid ühe või teise asja ümberkorraldamiseks, aga esimesel võimalus teatab ta kohe: «Mina teeks ju küll, aga pole võimalik. Partnerid on vastu. Ühiskond pole valmis. Kokkulepet pole. Poliitiline üksmeel puudub.» Üksmeelele jõudmise nimel kivist vett välja pigistama selline minister valmis ei ole. Ega tahagi.
Korralik mugavusminister teeb näo, nagu kaoks tal kõrvakuulmine, kui samas ruumis tuleb juttu vajadusest tema vastutusalas riigi kulusid kokku tõmmata ja raha efektiivsemalt kasutama hakata. «Ärge ajage jama! Minu valdkonnas ei ole lihtsalt võimalik asju ümber korraldada. Kõik reformid on juba tehtud. Kuidas ma võtan raha ära? Kas te kujutate ette ka, mis see tähendab? Mäss! Riik kukub külili! Ärge ajage jama!» Mõnus oleks ju olnud ka sotsiaalministril tiksuda oma valitsemisala otsas ja keskenduda peamiselt sellele, et olemasolevat süsteemi töös hoida. Sest kui reformi või ümberkorraldusi tegema peaks hakkama, siis oi-oi-oi. See võib ju osutuda ebapopulaarseks. Võib tähendada igasugu ebamugavusi. Võib tähendada, et peab käima ja selgitama ja põhjendama ja… ei-ei-ei.
Aga Maretil oli ka teine võimalus. Oli võimalus võtta risk ja hakata reformima valdkonda, mis õige mitmest otsast meenutab nõukogude aega. Oli võimalus minna sõtta tööõiguse kaasajastamise eest (mul on meeles, kuidas üks mu hea koalitsioonikaaslane tuli töölepinguseaduse saaga alguses minu juurde ja ütles, et Maret on hull, kui ta selle võitluse vastu võtab. Sest see on valdkond, kus niikuinii midagi ei ole võimalik muuta). Oli võimalus võtta ette puuetega inimeste toetuste süsteem ja otsida võimalusi selle süsteemi muutmiseks nii, et tegu oleks rohkem iga konkreetse inimese vajadusi arvestava süsteemiga, et raha läheks sinna, kus abi kõige rohkem vaja. Oli võimalus võtta ette meditsiini valdkond ja nuputada, kuidas teha patsiendile mugavamaks ja turvalisemaks kogu ravi ja haiguskäigu talletamine, kuidas võtta ka selles vallas rohkem kasutusele e-võimalusi. Oli võimalus teha tänamatut tööd, võttes ette haigekassa rahastamine ja otsida selles lahendust, mis suunaks raha just sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse – raviks.
Maret ei valinud mugavusministri teed, vaid valis selle teise – riskiministri – tee. Valis kõigi nende reformide ettevõtmise. Ja jumal tänatud, et ta julges seda teha.
Muidugi tegi Maret kõigi nende alustatud ja käima lükatud reformide tegemisel ja ettevalmistamisel vigu. Aga ma ei tea ühtegi inimest – ei võimuliidust ega vihakirvest ihunud opositsioonist – kes ütleks, et tema oleks suutnud 100 protsenti kõiki vigu vältida. Sellepärast loodan ma väga, et Mareti vastu peetud üsna tige ristiretk ei hirmutanud ära kõiki praegusi ja tulevasi ministreid ja poliitikuid laiemalt. Et neid, kes julgeksid mugavusministri või mugavuspoliitiku rolli asemel riskida ja võtta ette tõesti olulisi reforme, ikka jaguks. Sest ehkki tegu võib olla lühikeses perspektiivis väga tänamatu tööga, sõltub sellistest riskijatest riigi tulevikku silmas pidades väga palju.
Allikas: Postimees
Üks hea fraktsioonikaaslane ütles täna, et näeb juba unes ka elektrijaamu ja raisku läinud energiaga kuumaks köetud jõge. Pole ka ime. Viimase paari nädala jooksul pole meil Reformierakonna fraktsioonis olnud ühtegi päeva, kui poleks toimunud nõupidamist ja kohtumist elektrituruseaduse teemal. Miljardeid liigutav, kümnete aastate jooksul energiaturul toimuvat mõjutav ja tuhandete inimeste soojaarveid muuta võiv eelnõu võeti nende nädalate jooksul fraktsioonis üksipulgi lahti ja vaieldi läbi.
Kõigist nendest aruteludest sündis kolm ettepanekut, mille kõigi sisu on kokkuvõtvalt sama: ergutada Eesti tuumajaama projektiga edasi tegutsemist ja meie energiaportfelli mitmekesistamist, vähendada survet soojahinna kallinemisele, tagada aus konkurents.
Kolm ettepanekut võiks lühidalt lahti seletada nii.
Esimene ettepanek puudutab taastuvenergia toetuse maksmist. Meie ettepaneku järgi oleks alates 1. juulist 2010 taastuvenergia (taastuvaks energiaallikaks loetakse vett, tuult, päikest, maasoojust, prügilagaasi, heitvee puhastamisel tekkivat gaasi, biogaasi ja biomassi, sh metsatööstuse toodete ja jääkide bioloogiliselt lagunevat osa ehk lihtsalt öeldes puiduhaket ja puitu) toetuse saamise õigus nendel tootjatel, kes suudavad tagada ka koostootmise. Ehk lihtsamalt öeldes ei ole õigustatud toetuse maksmine nendele, kes kasutavad energia tootmiseks küll taastuvat allikat, kuid ei suuda näiteks elektri tootmisel tekkivat sooja ära kasutada vaid suunavad selle lihtsalt õhku või jõkke ja raiskavad sel moel lihtsalt ära hulga energiat. Alates 1. juulist 2010 peaks meie ettepaneku järgi toetust saama vaid siis, kui kasutusele võetakse nii toodetav elektri- kui soojusenergia ja seda vastavalt Konkurentsiameti poolt koostatavale juhendile. See ettepanek on tarbija jaoks oluline eelkõige põhjusel, et väheneb surve toasooja kallinemisele.
Teine ettepanek puudutab uute põlevkivikatelde ehitamiseks makstavat toetust. Miks investeeringuid põlevkiviplokkidesse üldse vaja on? Sest alates 2016. aastast vanu katlaid enam praegusel kujul kasutada ei või. See tähendab aga, et ilma täiendava võimsuse loomiseta tekiks pärast 2016. aastat tippnõudluse hetkedel Eestis probleeme elektrivarustusega, kodumaiste võimsuste abil kodumaise tarbimise katmisega. Valitsusest tulnud eelnõu järgi oleks seadusega tagatud toetusmehhanism suunanud 20 aasta jooksul kahe uue põlevkivikatla rajamisse kuni 1,2 miljardit krooni aastas (toetuse täpne suurus on seatud sõltuvusse CO2 hinnast, kuid see ei tohi kogumahus ületada 70% investeeringu kapitalikuludest). Varustuskindluse tagamiseks on majandusministeeriumi ekspertide sõnul vajalik aga mitte kahe, vaid ühe põlevkivikatla rajamine. Lisaks peab meie varustuskindlust tulevikus parandama ka tuumajaam (selle rajamisega edasiminemine saaks ilmselt tagasilöögi, kui Riigikogus võetaks vastu seadus, mille järgi suunataks järgmise 20 aasta jooksul 24 miljardit krooni kahe uue põlevkiviploki rajamisse). Et tagada piisava võimsuse olemasolu 2016. aastast ja ergutada mõttevahetust nii meie tuumajaama rajamise kui laiemalt Eesti energiabilansi mitmekesistamise teemadel piirdutakse meie ettepaneku kohaselt ühe uue põlevkiviploki rajamisega ja selle toetamisega mitte rohkem kui 600 miljoni krooniga aastas.
Kolmas ettepanek puudutab samuti taastuvenergia toetuse maksmist. Nimelt ei ole praegu õigus toetust taotleda nendel, kes toodavad küll taastuvenergiat, kuid kasutavad seda oma tootmise või tööstuse tarbeks. Meie ettepaneku kohaselt peaks alates 1. jaanuarist 2011 tekkima teistega võrdne õigus toetust taotleda ka sellistel energia tootjatel.
Täna arutab parandusettepanekuid majanduskomisjon. Järgmisel nädalal peaks eelnõu Riigikogu saali jõudma ja neljapäeval ka vastu võetama.
Otsustage ära. Kas hea on see, kui Riigikogu arutab suure kaaluga olulisi asju sisuliselt ja vajadusel ka katkestab omavaheliste debattide pidamiseks eelnõude arutelu või on hea see, kui eelnõud, mille alusel hakatakse järgmise 20 aasta jooksul liigutama kümneid miljardeid, libistatakse Riigikogust läbi arutelu avamata. Mõlema eest ei ole mõtet Riigikogu sõimata.
Mina pooldan esimest varianti. Seetõttu ei mõista ma neid, kes hurjutavad Riigikogu liikmeid nüüd selle eest, et täna otsustati katkestada Elektrituru seaduse teine lugemine ja anda täiendavateks parlamendiaruteludeks aega kahe nädala jagu juurde.
Katkestamise põhjus oli ju tegelikult lihtne. Riigikogu suure saali ees oli vähemusvalitsuse poolt parlamendile arutamiseks saadetud eelnõu esimest korda novembri lõpus. Mitte augusti või juuni lõpus. Novembri lõpust kulunud nädalate jooksul on eelnõus sisalduvate nüansside kohta tekkinud ilmselt kõikides fraktsioonides palju küsimusi. Alates 24-miljardini küündida võiva toetusskeemi üksikasjadest, lõpetades nüanssidega, mis puudutavad enda tarbeks toodetavat taastuvenergiat.
Täiesti võimalik, et eelnõus kirjas olev ongi parim võimalik lahendus ja teisiti ei saagi. Kuid need küsimused tuleb läbi vaielda ja selles kindlus saada. Alles siis saab seaduse vastu võtta.
2009. aasta iseloomustusena tuli mulle esimesena pähe sõna kaleidoskoopiline. Selline, kus värvid ja neist tekkivad mustrid vahelduvad nii kiiresti, et läbivat joont õieti tekkida ei jõuagi. Selline, mida sobib üsna hästi iseloomustama blogide väljasöömine Twitteri poolt. Kiire 140-tähemärgiline säuts on hullu tempoga aastasse kuidagi sobivam, kui pikad blogipostitused.
Facebookis ütles keegi mõni aeg tagasi, et 2009. aasta oli nagu ellujäämiskursus. Raske. Kohati vastikum kui oleks tahtnud. Aga lõpuks läbitud.
Mis siis meelde jäi? Allpool mõned killud. Üldse mitte tähtsuse järjekorras. Üldse mitte ammendava loeteluna. (veel…)
Täna debateeriti Riigikogus Euroopa Liidu poliitika teemal. Muuhulgas küsis Tarmo Mänd ka seda, kuidas ikkagi otsustatakse see, millise kursiga Eesti eurole üle läheb. Et küsijaid on teisigi olnud, siis allpool kiire väljavõte tänasest stenogrammist ja peaministri küllalt ammendavast vastusest.
*
Tarmo Mänd:
Tänan, proua juhataja! Austatud peaminister! Oma ettekandes te käsitlesite väga selgelt eurole ülemineku võimalust aastast 2011 ja peale 2010. aasta eelarve vastuvõtmist selles kahtlevad väga vähesed minu arvates. Eesti riik on omapoolse teinud, nüüd on küsimus tekkinud avalikus arvamuses või teatud pinge selle üle, kas eurole minnakse üle praeguse kursiga või toimub siin muutusi. Teatavasti selle pinge tekitas agentuuri Bloomberg väide, et Euroopa Keskpank on viidanud võimalusele uute riikide puhul kas kohalikud valuutad revalveerida või devalveerida. Eesti Pank on kinnitanud, et Eesti krooni kurss on kindel ja minnakse üle praeguse kursiga. Milline on Vabariigi Valitsuse seisukoht selles osas. Ma tänan.
Peaminister Andrus Ansip:
Aitäh! Eurole ülemineku kurss määratakse Euroopa Komisjoni ettepanekul, konsulteerides Euroopa Keskpangaga rahandusministrite nõukogu ehk siis Ecofini poolt esimesel Ecofini koosolekul pärast seda ülemkogu, mis otsustab riigi liitumise eurotsooniga. Ehk siis praegusel juhul võiks tõenäoliseks pidada seda, et juuni ülemkogu langetab selle liitumisotsuse ja juulis Ecofin Euroopa Komisjoni ettepanekul, konsulteerides Euroopa Keskpangaga, langetab selle otsuse.
Ja nüüd on üks oluline nüanss selles Ecofin´i otsustusprotsessis. Ecofin langetab üleminekukursi otsuse konsensuslikult. See tähendab, et igal liikmesriigil, kaasa arvatud ka Eestil ja selle rahandusministril ehk siis Jürgen Ligil on vetoõigus. Mitte keegi ei saa meie tahte vastaselt mingisugust üleminekukurssi kehtestada.
Ma olen päris veendunud selles, et kellelgi pole kunagi olnud ka mõttes hakata siis ühe riigi tahte vastaselt talle üleminekukurssi kehtestama. Kui vaadata seniseid üleminekuid, siis seniste üleminekute puhul on täiesti selge olnud see, et võetakse ERM-2 kurss ja sellega on ka üle mindud, mitte mingisuguseid muutusi pole toimunud. Jah, Slovakkia puhul võib näha revalveerimist koguni kahel korral. Ükskord revalveeriti Slovakkia koruna kurssi 8,5% ja teisel korral 17,6%, kuid see jäi ERM-2 raamidesse ja üleminek toimus täpselt ERM-2 kursiga.
Üks asi on revalveerimine. Revalveerimine teatavasti võtab ära surve inflatsioonile ja kõige suurem hirm vanadel eurotsooni liikmesriikidel on just nimelt selles, et see konvergents, mis madalama palga ja hinnatasemega riikides paratamatult toimub ehk siis hindade ühtlustamine vanade eurotsooni liikmesriikidega paratamatult toimub, et see toob kaasa ka nendes uutes liikmesriikides kõrgema inflatsioonitaseme. See ajakirjanduses kõneldud võimalik devalvatsioon, see just tooks vastupidi, veelgi suuremad surved inflatsioonile ja see on see just, mida eurotsoon kindlasti uutelt liikmetelt ei taha.
Ehk siis minu vastus teile on selline, et kurss selgub kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide rahandusministrite konsensusliku otsustamise järel juulikuus ja ma olen absoluutselt kindel selles, et meie tahte vastaselt keegi seda kurssi muutma ei hakka. Eestis on kasutatud Valuutakomitee süsteemi, meil on kroonikurss olnud seadusega seotud Saksa marga või siis nüüd euroga juba peaaegu 18 aastat ja ei ole absoluutselt mitte mingit põhjust selle kursi muutmiseks. Seega kõik need jutud on täiesti alusetud. Kuid kui teoreetiliselt läheneda, siis jah, otsustajaks on Ecofin, tõsi küll konsensuslikult. Meil pole mingit põhjust arvata, et Eestil võiks olla mingisugune huvi kursi muutmiseks, vastupidi ma välistan selle huvi, aga me ei saa ju välistada, et teoreetiliselt see otsus võiks olla ka teistsugune, kui senine praktika, mille järgi kõikide riikide üleminekud on toimunud ERM-2 kursi alusel. Mingit muutust minu hinnangul ei ole tulemas. Meid ei saa keegi sundida eurotsooni meile mittekasuliku kursiga. Selles asjas puudub igasugune loogika, igasuguseid kuulujutte sellest, et kurssi võidakse muuta, pean ma selgelt kahjulikeks. See tekitab asjatuid pingeid ja sellel asjal pole mitte mingisugust majanduslikku sisu.
Hetk tagasi vastuvõetud riigieelarve on selle Riigikogu koosseisu jaoks kolmas. On see parem kui eelmised?
On tähtis, et raskete aegade kiuste annab 2010. aasta eelarve kindluse väikeste lastega vanemahüvitist saavatele peredele ja pensionist elavatele vanadele inimestele. Hea on see, et kokkutõmmatud tegevuskulude kõrval kasvavad investeeringud 14%, et haridus saab järgmisel aastal juurde miljard krooni. Aga selle eelarve kasuks räägib veel üks põhjus.
Mina pean väga oluliseks seda, et otsustasime Riigikogus sel korral eelarve tegemise käigus pigem kohe tugevdada nn tasakaaluvaru ja mitte jääda lootma, et ehk Euroopa Komisjon eksib prognoosides algse eelnõu alusel defitsiidiks 3,2%. Ma arvan, et selle riski võtmisest loobumine ja eelarve kohene tugevdamine oli mõistlik. Parandasime Riigikogus tasakaalu 400 miljoni võrra, mis suurendab tõenäosust, et järgmisel aastal täidab Eesti kõik Maastrichti kriteeriumid. Lisaks hiljuti täidetud inflatsiooni kriteeriumile ka defitsiidikriteeriumi.
Ja ses mõttes on vastuvõetud eelarve Euroopas üsna erandlik. Väikese defitsiidiga, väikese võlakoormaga eelarve tegemine on praeguses majandusseisus väga paljude riikide jaoks osutunud üle jõu käivaks. Kui tähtis on see, et Eesti sai sellise eelarve koostamisega hakkama, saab meile ilmselt selgeks tegelikult alles õige mitme aasta pärast. Ja üldse mitte pelgalt seeläbi, et rahana tuleb kasutusele euro.
See, et Eesti väljub kriisist kokkutõmmatud tegevuskulude ja riigi väikese võlakoormaga (muide, Euroopa Liidus küünib mõne prognoosi kohaselt juba lähitulevikus keskmine võlakoormus 100%ni SKTst) tähendab, et meie ei pea kriisijärgsetel aastatel tõstma maksukoormust, et suuta kuidagi katta laenu tagasimakseid. Meie madal võlakoormus tähendab, et saame oma maksukoormust tulevikus jälle vähendama asuda. Alustades näiteks sotsiaalmaksule ülempiiri kehtestamisest.
Üks opostisiooni saadik ütles tänasel riigieelarve arutelul, et eelarve olla Maastrichti nägu. Mina arvan, et see eelarve on hoopis kriisist väljatulemise nägu. Üksjagu saledamat ja sitkemat nägu.
Näis, kas täna proovib mõni keskerakondlane taas teha nende vana ja kulunud trikki. Seda, et kui fookusesse on kerkimas mõni selline linnajuhtimist puudutav teema, mis ei pruugi Keskerakonna jaoks kõige mugavam olla, siis proovitakse mingi üsna segase jutu või uudisega tähelepanu mujale juhtida. Vaatasin, et linnapea oli oma blogis ühe kohmaka katse juba teinud. Küll täitsa ebaõnnestunult.
Küsimus, millelt linnapea tahaks fookust ära juhtida, puudutab linna kõige olulisemat dokumenti. Linnaeelarvet. Kehtivate õigusaktide järgi on kukub täna Tallinna linnavalitsusel viimane tähtaeg, et volikogule järgmise aasta eelarve üle anda.
Mida järgmise aasta linnaeelarve eelnõust oodata?
Kõige olulisem on rahaasjade üldpilt ja see, kas prioriteedid on paika saanud – kas jooksvad kulud on kokku tõmmatud (võrdluseks, et riigis on tegevuskulud järgmisel aastal toodud allapoole 2007. aasta taset), kas linnas panustatakse investeeringutesse (jällegi väikeseks võrdluseks – riigieelarves suurenevad investeeringud järgmisel aastal 14%, see omakorda pakub keerulisel ajal reaalseid töökohti väga paljudele inimestele), kas lasteaedade ja noorte huvitegevuse rahastamine on üheselt taastatud ja linnavalitsuse propagandale kulutamine lõpetatud. Tähtis on, et volikogule üleantav Tallinna eelarve ei suurendaks 2010. aasta valitsussektori defitsiiti ning et juba praegu väga suureks paisunud pealinna laenukoormust järgmisel aastal ei kasvatataks.
Miks tähtis? Sest vildakad eelistused, juurdelaenamine ja kulude kokkutõmbamisele vilistamine seaks ohtu kogu selle töö, mis riigis kokkuhoidlikult majandades ja hoolikalt prioriteete seades tehtud on. Vastutustundlikud omavalitsused on linnavalitsuse kulud juba kokku tõmmanud. Oleks tagumine aeg, et ka suurim omavalitsus sedasama teeks.
Need kolm punkti – 1) kulude kontrolli alla saamine ja investeeringutesse panustamine; 2) uute, täiendavate laenude võtmisest loobumine; 3) lasteaedade ja noorte huvitegevuse rahastamise taastamine – on miinimumprogramm, millega uus linnavalitsus peaks järgmise aasta eelarves hakkama saama.
« Eelmine leht —
Järgmine leht »
