Täna oli Riigikogus esimesel lugemisel müügi- ja paadimaksu kaotav eelnõu. Vastuvõtmisele jõuab see muudatus sügisel, esimene lugemine toimus aga veel enne kevadistungjärgu lõppu, et omavalitsustel (konkreetselt Tallinnal, Harkul ja Maardul, sest nendes kolmes omavalitsuses müügimaks kehtib) oleks varakult võimalik tehtava muudatusega arvestada.
Võtsin arutelu lõpus ka sõna.
*
Lugupeetud istungi juhataja,
Ükski omavalitsus ei eksisteeri kuskil teises reaalsuse kui ülejäänud Eesti. On ikka ainult üks Eesti, kus kogu riigi olukord mõjutab kõiki omavalitsusi ja kus kõikide omavalitsuste tegevus mõjutab kogu riigi olukorda.
Muidugi on omavalitsuste mõju kogu ülejäänud riigile tulenevalt nende suurusest erinev. Kui kõige suuremas omavalitsuses, kohas, kus elab kolmandik riigist ja tegutseb suur osa ettevõtteid, tekitatakse totaalne segadus, siis see mõjutab tervet riiki. Kui sellel segadusel lastakse seadusandja poolt kesta, siis võivad need kahjud olla ühel hetkel juba väga suured.
Ma olen veendunud, et vastutustundlik oleks olnud suure õigusselgusetuse tekitanud müügimaks ja paadimaks, mille alusel sunnib Tallinna linnavalitsus ka Viljandi, Pärnu ja Peipsiveere paadimehi pealinna linnakassasse maksu tasuma, linna enda poolt tühistada. Kuni viimase hetkeni oli meil ka ka lootus, et terve mõistus tõesti Tallinna linnavalitsuses võidab ja seda tehakse. Kui see lootus kadus, siis ei jäänud muud üle, kui sekkuda seadusandlikul tasemel, sest seadusandja ülesanne on selge õigusruumi tagamine terves riigis.
Ka täna kõlas siin saalis küsimus, et miks siis kohalike maksude loetelus müügimaks üldse kirjas on. Ma arvan, et see on väga hea küsimus ja põhjus on üsna lihtne.
Seadusandja ei saanud kunagi seadust vastu võttes ette näha seda, et üks suur omavalitsus läheneb maksuküsimusele nii hoolimatult ja räpakalt, kui see Tallinnas nüüd juhtunud on. Riik on siiani omavalitsusi usaldanud, on arvestanud nende mõistlikkusega ja absoluutne enamus omavalitsustest on ka seda usaldust väärt olnud.
Praegu on meil aga käes olukord, kus üks suur omavalitsus on seda usaldust kuritarvitanud, tekitades üleüldise õigusselgusetuse olukorra enamiku Eestis tegutsevate ettevõtete jaoks. Kas seda tehti Tallinna linnavalitsuse poolt meelega või lihtsalt oskamatusest, seda mina ei tea. Selge on aga see, et terve riigi ettevõtluskeskkonna eest vastutav riigikogu ei saa seda lihtsalt pealt vaadata ja käsi laiutada.
Täna proovis üks osa siit saalist eelnõu arutelu käigus minna jälle vana näpuga näitamise teed ja Tallinna käitumise õigustustena kostus, et “aga käibemaks tõusis aasta tagasi ka” või “aga ühes väikevallas on ka müügimaks, mis te Tallinnat süüdistate”.
Lugupeetumad!
Esiteks – Tallinna mõju ei ole võrreldav mõne teise valla mõjuga, ärge proovigegi seda väita. Tallinna kaal on selle linna suuruse tõttu, selle tõttu, et siin asub suure hulga ettevõtjate tegevuskoht, lihtsalt teine. Sel põhjusel peaks pealinn eriti hoolsalt kaaluma iga oma suure mõjuga otsuse tegemisel neid tagajärgi, mida see toob kaasa nii selle linna elanikele, kui ka kogu ülejäänud Eestile.
Ja see ei puuduta ainult maksude kehtestamist. Sama lugu on ka näiteks pealinna tekitatava eelarveauguga, Tallinna eelarvedefitsiidi mõjuga kogu ülejäänud riigle.
Meenutuseks – Tallinna eelmise aasta eelarveauk oli 820 miljonit krooni. See miinus ei ole kellegi teise süül tekkinud, vaid on otseselt ühe – kõige suurema ja jõukama omavalitsuse halva majandamise ja aastaid üle jõu elamise tulemus.
Tasakaalustama pidid seda üle 800 miljonilist defitsiiti aga kõik ülejäänud omavalitsused, kogu ülejäänud avalik sektor. Lihtsalt öeldes – see 800 miljonit tuli riigil kuskilt võtta, selle võrra rohkem pidid rihma pingutama ja väheneva tulubaasi tõttu kannatama kõik ülejäänud omavalitsused.
Te tõite siin oma küsimustes välja käibemaksu tõusu eelmisel aastal. Ka seesama käibemaksu muudatus oli möödapääsmatu osaliselt just seetõttu, et pealinna tekitatud avaliku sektori eelarveaugu katteks raha leida.
Veelkord. Ükski omavalitsus ei eksisteeri omaette universumis. Kõik otsused, mis tehakse pealinnas, mõjutavad paratamatult kogu ülejäänud Eestit. Kui need otsused hakkavad kahjustama nii selle linna elanike olukorda kui kogu ülejäänud Eestit, siis ei saa me parlamendis käsi laiutades pealt vaadata. Siis tulebki seadust muuta.
Head ametikaaslased,
Palun Reformierakonna fraktsiooni nimel seda seaduseelnõu toetada nii tänasel esimese lugemise lõpetamisel, kui sügisel vastuvõtmisel.
Jalutasin eile õhtul üle Vabaduse väljaku ja silm jäi peale suurele ekraanile, mis maa alla minevate treppide kohal on. Õigupoolest on vist tegu kahe kõrvuti asuva ekraaniga, mis annavad kokku päris korraliku mõõdu välja. Praegu näitavad need peamiselt ilma puudutavaid uudiseid ja linnavalitsuse pressiteateid. Kolm miljonit krooni maksnud ekraanidele võiks sel suvel aga ehk ka põnevamat kasutust leida.
Reedel algava Jalgpalli MMi ajaks tekib praktiliselt iga Euroopa (pea)linna linnasüdames mõni selline plats või väljak, kus suurelt ekraanilt saab suurema seltskonnaga mänge vaadata.
Mul on ettepanek, et Tallinnas võiks Vabaduse väljaku ekraanidel MMi ajal samuti jalgpalli näidata.
Usun, et huvilisi jaguks ja ehk aitaksid jalgpalli ülekanded praegu ikka veel üsna inimtühjana püsivale väljakule veidi rohkem elu tuua.
Kui riik näeb, et üks omavalitsus sülitab kõrge kaarega oma ettevõtjate (ja sealt kaudu ka kõigi tarbijate) krae vahele ja võtab vastu otsuseid, mille mõju ulatub kaugele üle selle omavalitsuse piiri, siis mida peaks tegema?
Variant üks. Sekkuma ja kärpima seadusega omavalitsuse otsustusõigust, et seeläbi oleksid ka elanikud ja ettevõtjad tulevikus segaduste eest rohkem kaitstud.
Variant kaks. Pidama omavalitsuste iseotsustamisõigust isegi kogu riigi maksu- ja ettevõtluskliimat halvendavate otsuste puhul pühaks ja puutumatuks. Ütlema kõigile, kes riigilt omavolitseva omavalitsuse eest kaitset paluvad, et sekkuda ei ole võimalik, sest kohalike elanike valitud linnajuhtidel on mandaat otsuste tegemiseks just nende parema äranägemise järgi.
Ei salga – minu isiklik eelistus kaldub seadusega müügimaksu tühistamise kasuks ja ma pean õigeks, et kogu riigi majanduskeskkonda rikkuv müügimaks seadusega tühistataks.
Miks? Toon kaks põhjust.
Esiteks. Ettevõtluskliima puhul on stabiilsus, lihtsus ja läbipaistvus ühed kõige olulisemad asjad. Tallinna linnavalitsuse poolt korraldatud segadus müügimaksu kehtestamisel on andnud sellele meie reklaamitavale stabiilsele ja ettevõtjasõbralikule majanduskeskkonnale korraliku põntsu. Ja see ei ole ühe isepäise omavalitsuse küsimus. See puudutab tervet riiki.
Tänasest on Savisaare müügimaksu kehtima hakkamiseni jäänud üks päev. Hulk ettevõtjaid ei tea aga siiani, kas ja milliste kaupade pealt nende käest maksu nõudma tullakse. Nii meie oma ettevõtjad kui välisinvestorid on nördinud ja nõutud. Ajal, kui kõik linnad ja riigid teevad pingutusi, et töökohtade loojaid enda juurde meelitada, saadab Tallinn oma segase müügimaksuga sõnumi: “Kui otsite lihtsat ja selget süsteemi, siis ärge meie juurde oma investeeringutega tulge.”
Nii käitudes ei mõjuta pealinna juhid aga mitte ainult ühes omavalitsuses toimuvat. Selline käitumine ja maksudega pusserdamine mõjutab suhtumist kogu riigi ettevõtluskliimasse. Milline investor tahaks oma raha investeerida kohta, kus ta ei tea kas ja mille eest talt maksu küsima hakatakse?
Teiseks. Tallinna müügimaksu hindu kergitav mõju ulatub kaugele üle ühe omavalitsuse piiri. Nii pole tegu enam klassikalises mõttes kohaliku maksuga, vaid koormisega, mis pannakse ühe omavalitsuse otsusega peale ka ülejäänud elanikele. Kuis nii?
Tallinna müügimaksu kehtestamine on tekitanud kaupmeestele kümnete miljonite suuruseid kulutusi. Loomulikult maksavad kallinevate kaupade näol need kulutused lõpuks kinni tarbijad. Kauplusekettides müüdava kauba puhul mitte ainult Tallinna, vaid kogu Eesti tarbijad.
Kui müügimaksu kaitsjad rõhuvad omavalitsuste õigusele ise otsustada, millist maksu ja mis ulatuses nad oma elanikelt kasseerivad, siis kuidas see õigus ikka praegu täpselt rakendub? Kui näiteks üks Lõuna-Eesti omavalitsus tahab otsustada, et sealsed elanikud ei pea mitte Tallinna müügimaksu pärast kallimat kaupa ostma, siis kuidas tal on võimalik seda otsust realiseerida? Mis ta teha saab, et see nii ka oleks?
Savisaare müügimaks ei ole oma sisult kohalik maks. Just sel põhjusel tuleb see kogu riigi ettevõtluskeskkonda ja tarbijate olukorda halvendav maks tühistada.
Tänases eestikeelses Postimehes ilmus ajakirjaniku üleskutse lasteaiad omavalitsustelt ära võtta ja hoopis riigistada. Mida sellest arvata?
Ajakirjanik põhjendab oma ettepanekut ju tegelikult väga loogiliselt – kuna osad omavalitsused ei ole lasteaedade juhtimisega hakkama saanud ja lasteaiad tunduvad olevat linnajuhtide jaoks viimane koht, mille jaoks raha leitakse, siis tuleb neid sellise saamatuse eest karistada ja lasteaiad hoopis riigistada. Emotsionaalne avaldus ja sellisena ju täiesti mõistetav.
Aga ajakirjaniku mõttekäiku edasi arendades ja suuremat pilti vaadates jõuaksime muidugi üsna hirmutava perspektiivini. Miks?
Sest sarnaselt võib Tallinna tänavaid mööda sõites öelda, et kuna linnavalitsus ei ole tänavate remontimisega hakkama saanud, tuleb ka see valdkond linnavalitsuse käest ära võtta ja riigile anda.
Või vaatame ühistransporti. Tallinna ühistransport on must, palavate ilmadega higine ja haisev. Ka selle korraldamisega pole hakkama saadud – võtame ühistranspordi korraldamise linnalt ära ja riigistame?
No ja kui nüüd näiteks pealinna rahaasjadele mõelda ja võrrelda hiiglasliku defitsiidiga linnaeelarvet väikese võlakoormuse ja minimaalse puudujäägiga riigieelarvega, siis… Mis me siis teeme? Kuna pealinn pole oma rahaasjadega hakkama saanud ja toodab päev-päevalt ainult prisket miinust juurde, siis võtame ka eelarve tegemise omavalitsustelt ära ja hakkame ka selle valdkonnaga keskvalitsuse tasandil tegelema?
Mis jääb sellisel juhul alles demokraatlikult kõigi hääleõiguslike elanike poolt valitud omavalitsuse vastutusest kohaliku elu korraldamisel? Pealinna puhul jääks muidugi alles tegevus, mida linnajuhid tunduvad kõige rohkem nautivat – oma telejaama tegemine ja kümne ajalehe välja andmine.
Ainult et… kõik omavalitsused ei ole nagu Tallinn. Kõik omavalitsused ei ole nii saamatud. Vastupidi. Enamik omavalitsusi on tegelikult nii oma rahaasjadega kui ka lastehoiu teemadega hakkama saanud.
Lasteaedade riigistamisettepaneku teinud ajakirjanik küsib oma kirjutises ka kõige olulisema lasteaedade probleeme puudutava küsimuse: mitte “miks ei saa” vaid “kuidas saab”?
Saab nii nagu kõigi teiste valdkondadegi puhul – saab siis, kui teema muutub linna- või vallajuhtide jaoks tähtsaks. Mitmes Eesti väikeses vallas ja linnas on omavalitsuste juhid mõned aastad tagasi otsustanud, et lastehoid on elukeskkonna juures kõige olulisem, sest kui lasteaiad on ilusad, korras ja lastega tegelevad head õpetajad, siis tahavad selles omavalitsuses elada ka noored pered/maksumaksjad.
Lasteaedadesse on investeeritud, on taotletud euroraha, kulude kokkutõmbamise ajal on lasteaedu kõige valusamatest kärbetest hoitud, lasteaedade pedagooge hoitakse nagu silmaterasid. Need omavalitsused on saanud lasteaedade juhtimisega hästi hakkama. Sest lastehoid on nende jaoks prioriteet. Mitte lihtsalt sõnades. Tegelikkuses.
Kas nendes omavalitsustes muutuks laste või lastevanemate jaoks midagi paremaks, kui lasteaedadega ei tegeletaks enam kohapeal vaid Tallinnas või Tartus asuvas ministeeriumis? Ei usu. Kas neid peaks karistama selle eest, et Tallinnas on asjad just parasjagu nii nagu nad on? Ei usu.
Kui korraks teoreetiliseltki kaaluda lasteaiateenuse riigistamist, tähendaks see koos teenusega omavalitsustelt ka selle katteks läinud tulubaasi osa ära võtmist. See on võimatu, juba puhtalt õigluse seisukohalt. Sest raha äravõtmise korral oleksid kaotajateks need omavalitsused, kus on lasteaedadesse varasematel aastatel korralikult investeeritud, kus on lasteaedu eelistatud teistele kulutustele ja näiteks eurorahade taotlemisel tehtud muude valdkondade asemel panus just lasteaedadele.
Teine võimalus oleks, et omavalitsustelt võetakse ära küll lasteaedade pidamise kohustus, tulubaas aga ei muutu ja raha jääb boonusena alles. See idee on tegelikkuses ammu läbiarvutatud. Selline lahendus tähendaks miljardeid lisakulu riigieelarvele ning tulemuseks oleks sama ebaõiglane olukord, kui eelmise võimalusegi korral. Nüüd peaksid kõik Eesti maksumaksjad juba riigieelarve kaudu kinni maksma nende omavalitsuste tegemata jätmised, kus lasteaiad pole kohalike linnajuhtide jaoks varem piisavalt tähtsad olnud. Tõstke käsi püsti, kes on valmis Tallinna linnavalitsuse saamatuse tõttu (kus kõige suurem puudus lasteaiakohtadest ja teenus alarahastatud) rohkem paagi-, saagi- ja müüdimakse maksma? Tallinnast vaadates võib selline lahendus ju kellelegi mugav tunduda, aga paraku peame tallinlastena sellega leppima, et kogu ülejäänud Eesti ei taha meie praeguste linnajuhtide rumalaid valikuid kinni maksta.
Tallinna puhul tuleb järgmise kolme ja poole aasta jooksul loota, et ehk hakkab avalik surve ja lastevanemate valjuhäälne rahulolematus ka praegusele linnavalitsusele lõpuks mõjuma ja maksumaksja raha eest oma telejaamas nõukogudeaegsete telefilmide näitamise asemel tõuseb linnavalitsuse prioriteetide nimekirjas lastehoiu teema lõpuks ka paari koha võrra kõrgemale.
Täna toimus Riigikogu suures saalis olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Peaettekandjatena olid küsitlemisel kõigi kuue fraktsiooni esindajad. Lähteülesanne – esitada omapoolsed ettepanekud, mida teha ettevõtluskeskkonnaga, et see tööpuudust leevendada aitaks.
Formaadina oli selline kuue võrdse peaettekandjaga arutelu uus asi. Esimesele korrale omaselt mõnevõrra konarlik. Veidi liigset kalambuuritsemist, teemast mööda rääkimist. Aga esimese korra rabedusest ei tohiks ära ehmatada. Vastupidi. Sellises vormis arutelusid peaks tulevikus parlamendis kindlasti veel korraldama.
Miks?
Sest hoolimata sellest, et esimesel korral oli ettekannete fokusseerituse tase väga erinev, nõuab iga sellisel arutelul hästi esinemine fraktsioonidelt korralikku ettevalmistust. Eelnevaid vaidlusi. Argumenteerimist. Erinevate valikute ja ettepanekute läbi kaalumist ja formuleerimist. Jah, muidugi nõuab sama eeltööd ka sarnane arutelu komisjonides. Aga mis seal salata – Riigikogu suures saalis avalikult peetaval arutelul, avalikult välja öeldaval ja stenogrammi kantaval sõnal on teine kaal. Avalikult välja pakutud konkreetsete ettepanekute puhul tekib avalik surve nende ellu viimiseks. Ja peabki tekkima.
Seda olulisem on, et avalikkus – ajakirjanikud, ühe või teise teema vastu huvi tundjad – oleks selliste arutelude vastu nõudlikud. Kui kiidetud saavad kõnelejad, kelle esinemine on küll lobe või vaimukas, kuid teemale miskit sisulist ei lisa, on see märk järgmiseks korraks ka kõigile ülejäänutele. Kui võetakse süveneda ka ettekannete sisusse, on seegi märk, mis sunnib järgmisel korral kõiki rohkem pingutama.
Reformierakonna ettekanne rääkis täna sellest, et igasuguste töökohtade loomise eelduseks on heas korras riigi rahandus, usaldusväärne investeerimiskeskkond. Kuidas seda usaldusväärsust kindlustada – see oli meie ettekande esimene osa. Teises osas pakkusime aga välja ka seitse konkreetset ettevõtlusega alustamist ja tegelemist lihtsamaks tegevat, töökohti luua aitavat sammu.
1. Ettevõtjatele makstav palgatoetus, tööpraktika, ettevõttega alustamise toetus töötule. 2. Kapitali sissemaksuta ettevõtte asutamise võimaldamine. 3. Ettevõtja jaoks raamatupidamise ja majandusaasta aruande esitamise sama lihtsaks tegemine, kui seda on üksikisiku tulumaksudeklaratsiooni Internetis esitamine. 4. Tegevuslubade ja litsentside arvu vähendamine, taotlemise lihtsamaks tegemine. 5. Sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamine. 6. Gümnaasiumitesse ettevõtlusõppe sisseviimine, et oma ettevõttega alustamist julgeksid ette võtta ka noored. 7. Tallinna lennuühenduste seisu parandamine.
Üsna sama nurga alt lähenes teemale ka IRL, kelle jaoks mõistagi on samuti tähtis nii ettevõtluskeskkonna arendamine kui see, et saaksime oma riigieelarve lähiaastatel uuesti tasakaalu ja seejärel ülejääki.
Sarnast konkreetsust kahjuks kõikidest ettekannetest ei leidnud. Aga et neljapäeval on Riigikogu ees sama formaadi vol 2 (siis keskendutakse tööpuuduse sotsiaalsetele aspektidele), jõuavad kõik fraktsioonid tänasest arutelust ehk juba õppust võtta.
Üks hea fraktsioonikaaslane ütles täna, et näeb juba unes ka elektrijaamu ja raisku läinud energiaga kuumaks köetud jõge. Pole ka ime. Viimase paari nädala jooksul pole meil Reformierakonna fraktsioonis olnud ühtegi päeva, kui poleks toimunud nõupidamist ja kohtumist elektrituruseaduse teemal. Miljardeid liigutav, kümnete aastate jooksul energiaturul toimuvat mõjutav ja tuhandete inimeste soojaarveid muuta võiv eelnõu võeti nende nädalate jooksul fraktsioonis üksipulgi lahti ja vaieldi läbi.
Kõigist nendest aruteludest sündis kolm ettepanekut, mille kõigi sisu on kokkuvõtvalt sama: ergutada Eesti tuumajaama projektiga edasi tegutsemist ja meie energiaportfelli mitmekesistamist, vähendada survet soojahinna kallinemisele, tagada aus konkurents.
Kolm ettepanekut võiks lühidalt lahti seletada nii.
Esimene ettepanek puudutab taastuvenergia toetuse maksmist. Meie ettepaneku järgi oleks alates 1. juulist 2010 taastuvenergia (taastuvaks energiaallikaks loetakse vett, tuult, päikest, maasoojust, prügilagaasi, heitvee puhastamisel tekkivat gaasi, biogaasi ja biomassi, sh metsatööstuse toodete ja jääkide bioloogiliselt lagunevat osa ehk lihtsalt öeldes puiduhaket ja puitu) toetuse saamise õigus nendel tootjatel, kes suudavad tagada ka koostootmise. Ehk lihtsamalt öeldes ei ole õigustatud toetuse maksmine nendele, kes kasutavad energia tootmiseks küll taastuvat allikat, kuid ei suuda näiteks elektri tootmisel tekkivat sooja ära kasutada vaid suunavad selle lihtsalt õhku või jõkke ja raiskavad sel moel lihtsalt ära hulga energiat. Alates 1. juulist 2010 peaks meie ettepaneku järgi toetust saama vaid siis, kui kasutusele võetakse nii toodetav elektri- kui soojusenergia ja seda vastavalt Konkurentsiameti poolt koostatavale juhendile. See ettepanek on tarbija jaoks oluline eelkõige põhjusel, et väheneb surve toasooja kallinemisele.
Teine ettepanek puudutab uute põlevkivikatelde ehitamiseks makstavat toetust. Miks investeeringuid põlevkiviplokkidesse üldse vaja on? Sest alates 2016. aastast vanu katlaid enam praegusel kujul kasutada ei või. See tähendab aga, et ilma täiendava võimsuse loomiseta tekiks pärast 2016. aastat tippnõudluse hetkedel Eestis probleeme elektrivarustusega, kodumaiste võimsuste abil kodumaise tarbimise katmisega. Valitsusest tulnud eelnõu järgi oleks seadusega tagatud toetusmehhanism suunanud 20 aasta jooksul kahe uue põlevkivikatla rajamisse kuni 1,2 miljardit krooni aastas (toetuse täpne suurus on seatud sõltuvusse CO2 hinnast, kuid see ei tohi kogumahus ületada 70% investeeringu kapitalikuludest). Varustuskindluse tagamiseks on majandusministeeriumi ekspertide sõnul vajalik aga mitte kahe, vaid ühe põlevkivikatla rajamine. Lisaks peab meie varustuskindlust tulevikus parandama ka tuumajaam (selle rajamisega edasiminemine saaks ilmselt tagasilöögi, kui Riigikogus võetaks vastu seadus, mille järgi suunataks järgmise 20 aasta jooksul 24 miljardit krooni kahe uue põlevkiviploki rajamisse). Et tagada piisava võimsuse olemasolu 2016. aastast ja ergutada mõttevahetust nii meie tuumajaama rajamise kui laiemalt Eesti energiabilansi mitmekesistamise teemadel piirdutakse meie ettepaneku kohaselt ühe uue põlevkiviploki rajamisega ja selle toetamisega mitte rohkem kui 600 miljoni krooniga aastas.
Kolmas ettepanek puudutab samuti taastuvenergia toetuse maksmist. Nimelt ei ole praegu õigus toetust taotleda nendel, kes toodavad küll taastuvenergiat, kuid kasutavad seda oma tootmise või tööstuse tarbeks. Meie ettepaneku kohaselt peaks alates 1. jaanuarist 2011 tekkima teistega võrdne õigus toetust taotleda ka sellistel energia tootjatel.
Täna arutab parandusettepanekuid majanduskomisjon. Järgmisel nädalal peaks eelnõu Riigikogu saali jõudma ja neljapäeval ka vastu võetama.
Otsustage ära. Kas hea on see, kui Riigikogu arutab suure kaaluga olulisi asju sisuliselt ja vajadusel ka katkestab omavaheliste debattide pidamiseks eelnõude arutelu või on hea see, kui eelnõud, mille alusel hakatakse järgmise 20 aasta jooksul liigutama kümneid miljardeid, libistatakse Riigikogust läbi arutelu avamata. Mõlema eest ei ole mõtet Riigikogu sõimata.
Mina pooldan esimest varianti. Seetõttu ei mõista ma neid, kes hurjutavad Riigikogu liikmeid nüüd selle eest, et täna otsustati katkestada Elektrituru seaduse teine lugemine ja anda täiendavateks parlamendiaruteludeks aega kahe nädala jagu juurde.
Katkestamise põhjus oli ju tegelikult lihtne. Riigikogu suure saali ees oli vähemusvalitsuse poolt parlamendile arutamiseks saadetud eelnõu esimest korda novembri lõpus. Mitte augusti või juuni lõpus. Novembri lõpust kulunud nädalate jooksul on eelnõus sisalduvate nüansside kohta tekkinud ilmselt kõikides fraktsioonides palju küsimusi. Alates 24-miljardini küündida võiva toetusskeemi üksikasjadest, lõpetades nüanssidega, mis puudutavad enda tarbeks toodetavat taastuvenergiat.
Täiesti võimalik, et eelnõus kirjas olev ongi parim võimalik lahendus ja teisiti ei saagi. Kuid need küsimused tuleb läbi vaielda ja selles kindlus saada. Alles siis saab seaduse vastu võtta.
2009. aasta iseloomustusena tuli mulle esimesena pähe sõna kaleidoskoopiline. Selline, kus värvid ja neist tekkivad mustrid vahelduvad nii kiiresti, et läbivat joont õieti tekkida ei jõuagi. Selline, mida sobib üsna hästi iseloomustama blogide väljasöömine Twitteri poolt. Kiire 140-tähemärgiline säuts on hullu tempoga aastasse kuidagi sobivam, kui pikad blogipostitused.
Facebookis ütles keegi mõni aeg tagasi, et 2009. aasta oli nagu ellujäämiskursus. Raske. Kohati vastikum kui oleks tahtnud. Aga lõpuks läbitud.
Mis siis meelde jäi? Allpool mõned killud. Üldse mitte tähtsuse järjekorras. Üldse mitte ammendava loeteluna. (veel…)
Täna debateeriti Riigikogus Euroopa Liidu poliitika teemal. Muuhulgas küsis Tarmo Mänd ka seda, kuidas ikkagi otsustatakse see, millise kursiga Eesti eurole üle läheb. Et küsijaid on teisigi olnud, siis allpool kiire väljavõte tänasest stenogrammist ja peaministri küllalt ammendavast vastusest.
*
Tarmo Mänd:
Tänan, proua juhataja! Austatud peaminister! Oma ettekandes te käsitlesite väga selgelt eurole ülemineku võimalust aastast 2011 ja peale 2010. aasta eelarve vastuvõtmist selles kahtlevad väga vähesed minu arvates. Eesti riik on omapoolse teinud, nüüd on küsimus tekkinud avalikus arvamuses või teatud pinge selle üle, kas eurole minnakse üle praeguse kursiga või toimub siin muutusi. Teatavasti selle pinge tekitas agentuuri Bloomberg väide, et Euroopa Keskpank on viidanud võimalusele uute riikide puhul kas kohalikud valuutad revalveerida või devalveerida. Eesti Pank on kinnitanud, et Eesti krooni kurss on kindel ja minnakse üle praeguse kursiga. Milline on Vabariigi Valitsuse seisukoht selles osas. Ma tänan.
Peaminister Andrus Ansip:
Aitäh! Eurole ülemineku kurss määratakse Euroopa Komisjoni ettepanekul, konsulteerides Euroopa Keskpangaga rahandusministrite nõukogu ehk siis Ecofini poolt esimesel Ecofini koosolekul pärast seda ülemkogu, mis otsustab riigi liitumise eurotsooniga. Ehk siis praegusel juhul võiks tõenäoliseks pidada seda, et juuni ülemkogu langetab selle liitumisotsuse ja juulis Ecofin Euroopa Komisjoni ettepanekul, konsulteerides Euroopa Keskpangaga, langetab selle otsuse.
Ja nüüd on üks oluline nüanss selles Ecofin´i otsustusprotsessis. Ecofin langetab üleminekukursi otsuse konsensuslikult. See tähendab, et igal liikmesriigil, kaasa arvatud ka Eestil ja selle rahandusministril ehk siis Jürgen Ligil on vetoõigus. Mitte keegi ei saa meie tahte vastaselt mingisugust üleminekukurssi kehtestada.
Ma olen päris veendunud selles, et kellelgi pole kunagi olnud ka mõttes hakata siis ühe riigi tahte vastaselt talle üleminekukurssi kehtestama. Kui vaadata seniseid üleminekuid, siis seniste üleminekute puhul on täiesti selge olnud see, et võetakse ERM-2 kurss ja sellega on ka üle mindud, mitte mingisuguseid muutusi pole toimunud. Jah, Slovakkia puhul võib näha revalveerimist koguni kahel korral. Ükskord revalveeriti Slovakkia koruna kurssi 8,5% ja teisel korral 17,6%, kuid see jäi ERM-2 raamidesse ja üleminek toimus täpselt ERM-2 kursiga.
Üks asi on revalveerimine. Revalveerimine teatavasti võtab ära surve inflatsioonile ja kõige suurem hirm vanadel eurotsooni liikmesriikidel on just nimelt selles, et see konvergents, mis madalama palga ja hinnatasemega riikides paratamatult toimub ehk siis hindade ühtlustamine vanade eurotsooni liikmesriikidega paratamatult toimub, et see toob kaasa ka nendes uutes liikmesriikides kõrgema inflatsioonitaseme. See ajakirjanduses kõneldud võimalik devalvatsioon, see just tooks vastupidi, veelgi suuremad surved inflatsioonile ja see on see just, mida eurotsoon kindlasti uutelt liikmetelt ei taha.
Ehk siis minu vastus teile on selline, et kurss selgub kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide rahandusministrite konsensusliku otsustamise järel juulikuus ja ma olen absoluutselt kindel selles, et meie tahte vastaselt keegi seda kurssi muutma ei hakka. Eestis on kasutatud Valuutakomitee süsteemi, meil on kroonikurss olnud seadusega seotud Saksa marga või siis nüüd euroga juba peaaegu 18 aastat ja ei ole absoluutselt mitte mingit põhjust selle kursi muutmiseks. Seega kõik need jutud on täiesti alusetud. Kuid kui teoreetiliselt läheneda, siis jah, otsustajaks on Ecofin, tõsi küll konsensuslikult. Meil pole mingit põhjust arvata, et Eestil võiks olla mingisugune huvi kursi muutmiseks, vastupidi ma välistan selle huvi, aga me ei saa ju välistada, et teoreetiliselt see otsus võiks olla ka teistsugune, kui senine praktika, mille järgi kõikide riikide üleminekud on toimunud ERM-2 kursi alusel. Mingit muutust minu hinnangul ei ole tulemas. Meid ei saa keegi sundida eurotsooni meile mittekasuliku kursiga. Selles asjas puudub igasugune loogika, igasuguseid kuulujutte sellest, et kurssi võidakse muuta, pean ma selgelt kahjulikeks. See tekitab asjatuid pingeid ja sellel asjal pole mitte mingisugust majanduslikku sisu.
Hetk tagasi vastuvõetud riigieelarve on selle Riigikogu koosseisu jaoks kolmas. On see parem kui eelmised?
On tähtis, et raskete aegade kiuste annab 2010. aasta eelarve kindluse väikeste lastega vanemahüvitist saavatele peredele ja pensionist elavatele vanadele inimestele. Hea on see, et kokkutõmmatud tegevuskulude kõrval kasvavad investeeringud 14%, et haridus saab järgmisel aastal juurde miljard krooni. Aga selle eelarve kasuks räägib veel üks põhjus.
Mina pean väga oluliseks seda, et otsustasime Riigikogus sel korral eelarve tegemise käigus pigem kohe tugevdada nn tasakaaluvaru ja mitte jääda lootma, et ehk Euroopa Komisjon eksib prognoosides algse eelnõu alusel defitsiidiks 3,2%. Ma arvan, et selle riski võtmisest loobumine ja eelarve kohene tugevdamine oli mõistlik. Parandasime Riigikogus tasakaalu 400 miljoni võrra, mis suurendab tõenäosust, et järgmisel aastal täidab Eesti kõik Maastrichti kriteeriumid. Lisaks hiljuti täidetud inflatsiooni kriteeriumile ka defitsiidikriteeriumi.
Ja ses mõttes on vastuvõetud eelarve Euroopas üsna erandlik. Väikese defitsiidiga, väikese võlakoormaga eelarve tegemine on praeguses majandusseisus väga paljude riikide jaoks osutunud üle jõu käivaks. Kui tähtis on see, et Eesti sai sellise eelarve koostamisega hakkama, saab meile ilmselt selgeks tegelikult alles õige mitme aasta pärast. Ja üldse mitte pelgalt seeläbi, et rahana tuleb kasutusele euro.
See, et Eesti väljub kriisist kokkutõmmatud tegevuskulude ja riigi väikese võlakoormaga (muide, Euroopa Liidus küünib mõne prognoosi kohaselt juba lähitulevikus keskmine võlakoormus 100%ni SKTst) tähendab, et meie ei pea kriisijärgsetel aastatel tõstma maksukoormust, et suuta kuidagi katta laenu tagasimakseid. Meie madal võlakoormus tähendab, et saame oma maksukoormust tulevikus jälle vähendama asuda. Alustades näiteks sotsiaalmaksule ülempiiri kehtestamisest.
Üks opostisiooni saadik ütles tänasel riigieelarve arutelul, et eelarve olla Maastrichti nägu. Mina arvan, et see eelarve on hoopis kriisist väljatulemise nägu. Üksjagu saledamat ja sitkemat nägu.
