Kui riik näeb, et üks omavalitsus sülitab kõrge kaarega oma ettevõtjate ja sealt kaudu ka kõigi tarbijate krae vahele ja võtab vastu otsuseid, mille mõju ulatub kaugele üle selle omavalitsuse piiri, siis mida peaks tegema, küsib oma ajaveebis reformierakondlane Keit Pentus.
Ta pakub välja kaks varianti:
Variant üks. Sekkuma ja kärpima seadusega omavalitsuse otsustusõigust, et seeläbi oleksid ka elanikud ja ettevõtjad tulevikus segaduste eest rohkem kaitstud.
Variant kaks. Pidama omavalitsuste iseotsustamisõigust isegi kogu riigi maksu- ja ettevõtluskliimat halvendavate otsuste puhul pühaks ja puutumatuks. Ütlema kõigile, kes riigilt omavolitseva omavalitsuse eest kaitset paluvad, et sekkuda ei ole võimalik, sest kohalike elanike valitud linnajuhtidel on mandaat otsuste tegemiseks just nende parema äranägemise järgi.
Pentus ei salga, et tema isiklik eelistus kaldub seadusega müügimaksu tühistamise kasuks ja ma pean õigeks, et kogu riigi majanduskeskkonda rikkuv müügimaks seadusega tühistataks.
Selleks on kaks põhjust, kirjutab Pentus.
Esiteks. Ettevõtluskliima puhul on stabiilsus, lihtsus ja läbipaistvus ühed kõige olulisemad asjad. Tallinna linnavalitsuse poolt korraldatud segadus müügimaksu kehtestamisel on andnud sellele meie reklaamitavale stabiilsele ja ettevõtjasõbralikule majanduskeskkonnale korraliku põntsu. Ja see ei ole ühe isepäise omavalitsuse küsimus. See puudutab tervet riiki.
Tänasest on Savisaare müügimaksu kehtima hakkamiseni jäänud üks päev. Hulk ettevõtjaid ei tea aga siiani, kas ja milliste kaupade pealt nende käest maksu nõudma tullakse. Nii meie oma ettevõtjad kui välisinvestorid on nördinud ja nõutud. Ajal, kui kõik linnad ja riigid teevad pingutusi, et töökohtade loojaid enda juurde meelitada, saadab Tallinn oma segase müügimaksuga sõnumi: “Kui otsite lihtsat ja selget süsteemi, siis ärge meie juurde oma investeeringutega tulge.”
Nii käitudes ei mõjuta pealinna juhid aga mitte ainult ühes omavalitsuses toimuvat. Selline käitumine ja maksudega pusserdamine mõjutab suhtumist kogu riigi ettevõtluskliimasse. Milline investor tahaks oma raha investeerida kohta, kus ta ei tea kas ja mille eest talt maksu küsima hakatakse?
Teiseks. Tallinna müügimaksu hindu kergitav mõju ulatub kaugele üle ühe omavalitsuse piiri. Nii pole tegu enam klassikalises mõttes kohaliku maksuga, vaid koormisega, mis pannakse ühe omavalitsuse otsusega peale ka ülejäänud elanikele. Kuis nii?
Tallinna müügimaksu kehtestamine on tekitanud kaupmeestele kümnete miljonite suuruseid kulutusi. Loomulikult maksavad kallinevate kaupade näol need kulutused lõpuks kinni tarbijad. Kauplusekettides müüdava kauba puhul mitte ainult Tallinna, vaid kogu Eesti tarbijad, nendib Pentus.
Kui müügimaksu kaitsjad rõhuvad omavalitsuste õigusele ise otsustada, millist maksu ja mis ulatuses nad oma elanikelt kasseerivad, siis kuidas see õigus ikka praegu täpselt rakendub? Kui näiteks üks Lõuna-Eesti omavalitsus tahab otsustada, et sealsed elanikud ei pea mitte Tallinna müügimaksu pärast kallimat kaupa ostma, siis kuidas tal on võimalik seda otsust realiseerida? Mis ta teha saab, et see nii ka oleks?
Savisaare müügimaks ei ole oma sisult kohalik maks. Just sel põhjusel tuleb see kogu riigi ettevõtluskeskkonda ja tarbijate olukorda halvendav maks tühistada, kirjutab Pentus.
Allikas: Raamatupidaja.ee
Reformierakonna aseesimehe Keit Pentuse hinnangul ei saa Tallinna müügimaksu puhul rääkida kohalikust maksust.
“Kui tegu oleks kohaliku maksuga, ei saa öelda, et müügimaks oleks päris saatanast. Aga Tallinna puhul ei saa rääkida kohalikust maksust kohaliku maksu mõttes, sest Tallinna müügimaksu mõju ulatub kaugele Tallinna piiridest,” rääkis Keit Pentus “Aktuaalsele kaamerale” antud intervjuus.
Pentuse sõnul on Tallinna müügimaks andnud kogu Eesti ettevõtluskeskkonnale tugeva löögi. “Ühelt poolt oleme me väga uhked, et meil on hea ettevõtluskeskkond ja lihtne maksusüsteem, aga kui vaadata Tallinna müügimaksu, siis täna on veel rida ettevõtteid, kes ei tea, milliste kaupade eest nad peavad maksma, kuhu ja kuidas nad peavad maksma. See on pannud kogu Eesti ettevõtluskeskkonnale tugeva põntsu,” selgitas ta.
Pentus lisas, et läbi Tallinna müügimaksu tõusevad kaupade hinnad igas teiseski Eesti omavalitsuses.
Pentuse arvates peaks iga omavalitsuse huvi olema, et sealne ettevõtluskeskkond oleks võimalikult soodus, et ettevõtjad tahaksid seal tegutseda ning seeläbi laekuks omavalitsuse kassasse ka maksu, mistõttu ei oleks uusi makse kehtestada tarvis.
Tänasel valitsuskoalitsiooni nõupidamisel otsustasid IRL ja Reformierakond kaotada tulevast aastast üleriigiliselt nii müügi- kui paadimaksu.
Allikas: ERR|UUDISED
Kui riik näeb, et üks omavalitsus sülitab kõrge kaarega oma ettevõtjate (ja sealt kaudu ka kõigi tarbijate) krae vahele ja võtab vastu otsuseid, mille mõju ulatub kaugele üle selle omavalitsuse piiri, siis mida peaks tegema?
Variant üks. Sekkuma ja kärpima seadusega omavalitsuse otsustusõigust, et seeläbi oleksid ka elanikud ja ettevõtjad tulevikus segaduste eest rohkem kaitstud.
Variant kaks. Pidama omavalitsuste iseotsustamisõigust isegi kogu riigi maksu- ja ettevõtluskliimat halvendavate otsuste puhul pühaks ja puutumatuks. Ütlema kõigile, kes riigilt omavolitseva omavalitsuse eest kaitset paluvad, et sekkuda ei ole võimalik, sest kohalike elanike valitud linnajuhtidel on mandaat otsuste tegemiseks just nende parema äranägemise järgi.
Ei salga – minu isiklik eelistus kaldub seadusega müügimaksu tühistamise kasuks ja ma pean õigeks, et kogu riigi majanduskeskkonda rikkuv müügimaks seadusega tühistataks.
Miks? Toon kaks põhjust.
Esiteks. Ettevõtluskliima puhul on stabiilsus, lihtsus ja läbipaistvus ühed kõige olulisemad asjad. Tallinna linnavalitsuse poolt korraldatud segadus müügimaksu kehtestamisel on andnud sellele meie reklaamitavale stabiilsele ja ettevõtjasõbralikule majanduskeskkonnale korraliku põntsu. Ja see ei ole ühe isepäise omavalitsuse küsimus. See puudutab tervet riiki.
Tänasest on Savisaare müügimaksu kehtima hakkamiseni jäänud üks päev. Hulk ettevõtjaid ei tea aga siiani, kas ja milliste kaupade pealt nende käest maksu nõudma tullakse. Nii meie oma ettevõtjad kui välisinvestorid on nördinud ja nõutud. Ajal, kui kõik linnad ja riigid teevad pingutusi, et töökohtade loojaid enda juurde meelitada, saadab Tallinn oma segase müügimaksuga sõnumi: “Kui otsite lihtsat ja selget süsteemi, siis ärge meie juurde oma investeeringutega tulge.”
Nii käitudes ei mõjuta pealinna juhid aga mitte ainult ühes omavalitsuses toimuvat. Selline käitumine ja maksudega pusserdamine mõjutab suhtumist kogu riigi ettevõtluskliimasse. Milline investor tahaks oma raha investeerida kohta, kus ta ei tea kas ja mille eest talt maksu küsima hakatakse?
Teiseks. Tallinna müügimaksu hindu kergitav mõju ulatub kaugele üle ühe omavalitsuse piiri. Nii pole tegu enam klassikalises mõttes kohaliku maksuga, vaid koormisega, mis pannakse ühe omavalitsuse otsusega peale ka ülejäänud elanikele. Kuis nii?
Tallinna müügimaksu kehtestamine on tekitanud kaupmeestele kümnete miljonite suuruseid kulutusi. Loomulikult maksavad kallinevate kaupade näol need kulutused lõpuks kinni tarbijad. Kauplusekettides müüdava kauba puhul mitte ainult Tallinna, vaid kogu Eesti tarbijad.
Kui müügimaksu kaitsjad rõhuvad omavalitsuste õigusele ise otsustada, millist maksu ja mis ulatuses nad oma elanikelt kasseerivad, siis kuidas see õigus ikka praegu täpselt rakendub? Kui näiteks üks Lõuna-Eesti omavalitsus tahab otsustada, et sealsed elanikud ei pea mitte Tallinna müügimaksu pärast kallimat kaupa ostma, siis kuidas tal on võimalik seda otsust realiseerida? Mis ta teha saab, et see nii ka oleks?
Savisaare müügimaks ei ole oma sisult kohalik maks. Just sel põhjusel tuleb see kogu riigi ettevõtluskeskkonda ja tarbijate olukorda halvendav maks tühistada.
Tänases eestikeelses Postimehes ilmus ajakirjaniku üleskutse lasteaiad omavalitsustelt ära võtta ja hoopis riigistada. Mida sellest arvata?
Ajakirjanik põhjendab oma ettepanekut ju tegelikult väga loogiliselt – kuna osad omavalitsused ei ole lasteaedade juhtimisega hakkama saanud ja lasteaiad tunduvad olevat linnajuhtide jaoks viimane koht, mille jaoks raha leitakse, siis tuleb neid sellise saamatuse eest karistada ja lasteaiad hoopis riigistada. Emotsionaalne avaldus ja sellisena ju täiesti mõistetav.
Aga ajakirjaniku mõttekäiku edasi arendades ja suuremat pilti vaadates jõuaksime muidugi üsna hirmutava perspektiivini. Miks?
Sest sarnaselt võib Tallinna tänavaid mööda sõites öelda, et kuna linnavalitsus ei ole tänavate remontimisega hakkama saanud, tuleb ka see valdkond linnavalitsuse käest ära võtta ja riigile anda.
Või vaatame ühistransporti. Tallinna ühistransport on must, palavate ilmadega higine ja haisev. Ka selle korraldamisega pole hakkama saadud – võtame ühistranspordi korraldamise linnalt ära ja riigistame?
No ja kui nüüd näiteks pealinna rahaasjadele mõelda ja võrrelda hiiglasliku defitsiidiga linnaeelarvet väikese võlakoormuse ja minimaalse puudujäägiga riigieelarvega, siis… Mis me siis teeme? Kuna pealinn pole oma rahaasjadega hakkama saanud ja toodab päev-päevalt ainult prisket miinust juurde, siis võtame ka eelarve tegemise omavalitsustelt ära ja hakkame ka selle valdkonnaga keskvalitsuse tasandil tegelema?
Mis jääb sellisel juhul alles demokraatlikult kõigi hääleõiguslike elanike poolt valitud omavalitsuse vastutusest kohaliku elu korraldamisel? Pealinna puhul jääks muidugi alles tegevus, mida linnajuhid tunduvad kõige rohkem nautivat – oma telejaama tegemine ja kümne ajalehe välja andmine.
Ainult et… kõik omavalitsused ei ole nagu Tallinn. Kõik omavalitsused ei ole nii saamatud. Vastupidi. Enamik omavalitsusi on tegelikult nii oma rahaasjadega kui ka lastehoiu teemadega hakkama saanud.
Lasteaedade riigistamisettepaneku teinud ajakirjanik küsib oma kirjutises ka kõige olulisema lasteaedade probleeme puudutava küsimuse: mitte “miks ei saa” vaid “kuidas saab”?
Saab nii nagu kõigi teiste valdkondadegi puhul – saab siis, kui teema muutub linna- või vallajuhtide jaoks tähtsaks. Mitmes Eesti väikeses vallas ja linnas on omavalitsuste juhid mõned aastad tagasi otsustanud, et lastehoid on elukeskkonna juures kõige olulisem, sest kui lasteaiad on ilusad, korras ja lastega tegelevad head õpetajad, siis tahavad selles omavalitsuses elada ka noored pered/maksumaksjad.
Lasteaedadesse on investeeritud, on taotletud euroraha, kulude kokkutõmbamise ajal on lasteaedu kõige valusamatest kärbetest hoitud, lasteaedade pedagooge hoitakse nagu silmaterasid. Need omavalitsused on saanud lasteaedade juhtimisega hästi hakkama. Sest lastehoid on nende jaoks prioriteet. Mitte lihtsalt sõnades. Tegelikkuses.
Kas nendes omavalitsustes muutuks laste või lastevanemate jaoks midagi paremaks, kui lasteaedadega ei tegeletaks enam kohapeal vaid Tallinnas või Tartus asuvas ministeeriumis? Ei usu. Kas neid peaks karistama selle eest, et Tallinnas on asjad just parasjagu nii nagu nad on? Ei usu.
Kui korraks teoreetiliseltki kaaluda lasteaiateenuse riigistamist, tähendaks see koos teenusega omavalitsustelt ka selle katteks läinud tulubaasi osa ära võtmist. See on võimatu, juba puhtalt õigluse seisukohalt. Sest raha äravõtmise korral oleksid kaotajateks need omavalitsused, kus on lasteaedadesse varasematel aastatel korralikult investeeritud, kus on lasteaedu eelistatud teistele kulutustele ja näiteks eurorahade taotlemisel tehtud muude valdkondade asemel panus just lasteaedadele.
Teine võimalus oleks, et omavalitsustelt võetakse ära küll lasteaedade pidamise kohustus, tulubaas aga ei muutu ja raha jääb boonusena alles. See idee on tegelikkuses ammu läbiarvutatud. Selline lahendus tähendaks miljardeid lisakulu riigieelarvele ning tulemuseks oleks sama ebaõiglane olukord, kui eelmise võimalusegi korral. Nüüd peaksid kõik Eesti maksumaksjad juba riigieelarve kaudu kinni maksma nende omavalitsuste tegemata jätmised, kus lasteaiad pole kohalike linnajuhtide jaoks varem piisavalt tähtsad olnud. Tõstke käsi püsti, kes on valmis Tallinna linnavalitsuse saamatuse tõttu (kus kõige suurem puudus lasteaiakohtadest ja teenus alarahastatud) rohkem paagi-, saagi- ja müüdimakse maksma? Tallinnast vaadates võib selline lahendus ju kellelegi mugav tunduda, aga paraku peame tallinlastena sellega leppima, et kogu ülejäänud Eesti ei taha meie praeguste linnajuhtide rumalaid valikuid kinni maksta.
Tallinna puhul tuleb järgmise kolme ja poole aasta jooksul loota, et ehk hakkab avalik surve ja lastevanemate valjuhäälne rahulolematus ka praegusele linnavalitsusele lõpuks mõjuma ja maksumaksja raha eest oma telejaamas nõukogudeaegsete telefilmide näitamise asemel tõuseb linnavalitsuse prioriteetide nimekirjas lastehoiu teema lõpuks ka paari koha võrra kõrgemale.
