Täna Toompeal noorteühenduse ELO noorteparlamendi avanud riigikogu aseesimees Keit Pentus kutsus üles igat eestikeelset kooli otsima endale sõpruskooli Eesti venekeelsete koolide seast.
Tänavuse noorteparlamendi istungi teema on «Noorte täisväärtuslikuks kodanikuks kasvamine», teatas riigikogu pressiteenistus. Pentus rõhutas oma tervituses arutusel oleva teema tähtsust.
«Sageli antakse sellele küsimusele formaalne vastus: täisväärtuslik kodanik võtab osa ühiskonnaelust, on oma riigile lojaalne ja osaleb valimistel. See on üks lähenemisviis. Mina kutsun üles teid mõtlema laiemalt,» toonitas Pentus.
Riigikogu aseesimees märkis, et noorte tegevus on viimasel ajal olnud just kodanikuaktiivsuse mõttes muljetavaldav – läbi on viidud varivalimiste projekt, järjest rohkem levivad õpilasfirmade asutamised, noorte mittetulundusühingute aktiivne tegutsemine, töövarju projekt, noorteparlament.
«See kõik näitab, et teie valik on olnud aktiivne osalemine, mitte toanurgas virisemine ja et olete õigel teel,» hindas Pentus noorteorganisatsiooni senist tegevust.
Pentus tõi noorteparlamendi ees välja teema, mis tal südamel. Nimelt, kui räägime sellest, et täisväärtuslikuks kodanikuks olemise omadusteks on muu hulgas märkamine, hoolimine ja austus teiste vastu, siis puudutab see võrdselt kõiki, sõltumata emakeelest.
«Teie siin olete enamuses eesti emakeelega noored. Selleks, et mõne teise emakeelega noored ennast sama täisväärtuslike ja vajalikena tunneksid, on aga võimalik väga palju ära teha just teil,» pani Pentus noorteparlamendile südamele.
Ta soovitas tänase noorteparlamendi töö lõpetamise järel ja oma kooli naasmisel panna koolikaaslastega kokku algatusrühm leidmaks mõni sõpruskool. «Mitte Soomest või Suurbritanniast või Leedust, vaid siitsamast Eestist. Mõni selline kool, kus õppivate õpilaste emakeel ei ole eesti keel. Sõlmige selle kooli ja nende õpilastega sidemed ja uskuge mind – sellest võidate mitte ainult teie, vaid kokkuvõttes terve riik,» rõhutas Pentus.
Noorteparlamendi istungil osaleb kokku üle saja noore Võrumaalt, Valgamaalt, Ida-Virumaalt, Põlvamaalt, Viljandimaalt, Tartumaalt ja Harjumaalt.
ELOsse kuuluvad koolinoored üle vabariigi ning selle missioon on pakkuda noortele formaalhariduse kõrval täiendavat võimalust enesearendamiseks.
Enam kui 20 aastat tegutsenud ELO noorteparlamendi korraldamine on pikaajaline traditsioon, milles osalevad ka teiste üleriigiliste noorteühenduste esindajad.
Allikas: Postimees
Elektrist säriseb energiaturu seaduse teemal ka Reformierakonna blogosfäär – Keit Pentus selgitab oma lõppeva nädala sissekandes Reformierakonna ettepanekute tagamaid.
Viimase paari nädala jooksul pole meil Reformierakonna fraktsioonis olnud ühtegi päeva, kui poleks toimunud nõupidamist ja kohtumist elektrituruseaduse teemal, kirjutab Pentus. Kõigist nendest aruteludest sündis kolm ettepanekut, mille sisu on kokkuvõtvalt sama: ergutada Eesti tuumajaama projektiga edasi tegutsemist ja meie energiaportfelli mitmekesistamist, vähendada survet soojahinna kallinemisele, tagada aus konkurents.
Kolm ettepanekut võiks lühidalt lahti seletada nii:
Esimene ettepanek puudutab taastuvenergia toetuse maksmist. Meie ettepaneku järgi oleks alates 1. juulist 2010 taastuvenergia (taastuvaks energiaallikaks loetakse vett, tuult, päikest, maasoojust, prügilagaasi, heitvee puhastamisel tekkivat gaasi, biogaasi ja biomassi, sh metsatööstuse toodete ja jääkide bioloogiliselt lagunevat osa ehk lihtsalt öeldes puiduhaket ja puitu) toetuse saamise õigus nendel tootjatel, kes suudavad tagada ka koostootmise. Ehk lihtsamalt öeldes ei ole õigustatud toetuse maksmine nendele, kes kasutavad energia tootmiseks küll taastuvat allikat, kuid ei suuda näiteks elektri tootmisel tekkivat sooja ära kasutada vaid suunavad selle lihtsalt õhku või jõkke ja raiskavad sel moel lihtsalt ära hulga energiat. Alates 1. juulist 2010 peaks meie ettepaneku järgi toetust saama vaid siis, kui kasutusele võetakse nii toodetav elektri- kui soojusenergia ja seda vastavalt Konkurentsiameti poolt koostatavale juhendile. See ettepanek on tarbija jaoks oluline eelkõige põhjusel, et väheneb surve toasooja kallinemisele.
Teine ettepanek puudutab uute põlevkivikatelde ehitamiseks makstavat toetust. Miks investeeringuid põlevkiviplokkidesse üldse vaja on? Sest alates 2016. aastast vanu katlaid enam praegusel kujul kasutada ei või. See tähendab aga, et ilma täiendava võimsuse loomiseta tekiks pärast 2016. aastat tippnõudluse hetkedel Eestis probleeme elektrivarustusega, kodumaiste võimsuste abil kodumaise tarbimise katmisega. Valitsusest tulnud eelnõu järgi oleks seadusega tagatud toetusmehhanism suunanud 20 aasta jooksul kahe uue põlevkivikatla rajamisse kuni 1,2 miljardit krooni aastas (toetuse täpne suurus on seatud sõltuvusse CO2 hinnast, kuid see ei tohi kogumahus ületada 70% investeeringu kapitalikuludest). Varustuskindluse tagamiseks on majandusministeeriumi ekspertide sõnul vajalik aga mitte kahe, vaid ühe põlevkivikatla rajamine. Lisaks peab meie varustuskindlust tulevikus parandama ka tuumajaam (selle rajamisega edasiminemine saaks ilmselt tagasilöögi, kui Riigikogus võetaks vastu seadus, mille järgi suunataks järgmise 20 aasta jooksul 24 miljardit krooni kahe uue põlevkiviploki rajamisse). Et tagada piisava võimsuse olemasolu 2016. aastast ja ergutada mõttevahetust nii meie tuumajaama rajamise kui laiemalt Eesti energiabilansi mitmekesistamise teemadel piirdutakse meie ettepaneku kohaselt ühe uue põlevkiviploki rajamisega ja selle toetamisega mitte rohkem kui 600 miljoni krooniga aastas.
Kolmas ettepanek puudutab samuti taastuvenergia toetuse maksmist. Nimelt ei ole praegu õigus toetust taotleda nendel, kes toodavad küll taastuvenergiat, kuid kasutavad seda oma tootmise või tööstuse tarbeks. Meie ettepaneku kohaselt peaks alates 1. jaanuarist 2011 tekkima teistega võrdne õigus toetust taotleda ka sellistel energia tootjatel.
Algaval nädalal peaks eelnõu Riigikogu saali jõudma ja neljapäeval ka vastu võetama, nendib Pentus.
Allikas: Äripäev
Riigikogu reformierakonna fraktsiooni juht Keit Pentus kirjutab oma ajaveebis, et eile oma tagasiastumisest teatanud sotsiaalminister Maret Maripuul oli valida, kas saada riski- või mugavusministriks. Maripuu valis riskantsema tee, nendib Pentus.
Täna oleks lihtne koguda populaarsust siunates tagasiastumisest teada andnud sotsiaalminister Maret Maripuud. Sest täna oleks lihtsam kiita takka kõigile näpuga näitajatele ja üldise kriitika alla sattunule ka omalt poolt paar vopsu anda. Mina ei taha seda teha. Ma tahan hoopis kirjutada sellest, miks ma täna riigikogu puldis ütlesin, et Maret oli tubli.
Laias laastus oli Maretil sotsiaalministri keerulist portfelli vastu võttes kaks võimalust. Oli võimalus võtta endale mugavusministri positsioon. See on minister, kes tõmbab kehast kangeks, kui jutt liigub vajadusele tema haldusalas üht või teist reformi läbi viia. Maksimaalselt teeb see minister sõnades ja pressiteadetes ettepanekuid ühe või teise asja ümberkorraldamiseks, aga esimesel võimalus teatab ta kohe: «Mina teeks ju küll, aga pole võimalik. Partnerid on vastu. Ühiskond pole valmis. Kokkulepet pole. Poliitiline üksmeel puudub.» Üksmeelele jõudmise nimel kivist vett välja pigistama selline minister valmis ei ole. Ega tahagi.
Korralik mugavusminister teeb näo, nagu kaoks tal kõrvakuulmine, kui samas ruumis tuleb juttu vajadusest tema vastutusalas riigi kulusid kokku tõmmata ja raha efektiivsemalt kasutama hakata. «Ärge ajage jama! Minu valdkonnas ei ole lihtsalt võimalik asju ümber korraldada. Kõik reformid on juba tehtud. Kuidas ma võtan raha ära? Kas te kujutate ette ka, mis see tähendab? Mäss! Riik kukub külili! Ärge ajage jama!» Mõnus oleks ju olnud ka sotsiaalministril tiksuda oma valitsemisala otsas ja keskenduda peamiselt sellele, et olemasolevat süsteemi töös hoida. Sest kui reformi või ümberkorraldusi tegema peaks hakkama, siis oi-oi-oi. See võib ju osutuda ebapopulaarseks. Võib tähendada igasugu ebamugavusi. Võib tähendada, et peab käima ja selgitama ja põhjendama ja… ei-ei-ei.
Aga Maretil oli ka teine võimalus. Oli võimalus võtta risk ja hakata reformima valdkonda, mis õige mitmest otsast meenutab nõukogude aega. Oli võimalus minna sõtta tööõiguse kaasajastamise eest (mul on meeles, kuidas üks mu hea koalitsioonikaaslane tuli töölepinguseaduse saaga alguses minu juurde ja ütles, et Maret on hull, kui ta selle võitluse vastu võtab. Sest see on valdkond, kus niikuinii midagi ei ole võimalik muuta). Oli võimalus võtta ette puuetega inimeste toetuste süsteem ja otsida võimalusi selle süsteemi muutmiseks nii, et tegu oleks rohkem iga konkreetse inimese vajadusi arvestava süsteemiga, et raha läheks sinna, kus abi kõige rohkem vaja. Oli võimalus võtta ette meditsiini valdkond ja nuputada, kuidas teha patsiendile mugavamaks ja turvalisemaks kogu ravi ja haiguskäigu talletamine, kuidas võtta ka selles vallas rohkem kasutusele e-võimalusi. Oli võimalus teha tänamatut tööd, võttes ette haigekassa rahastamine ja otsida selles lahendust, mis suunaks raha just sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse – raviks.
Maret ei valinud mugavusministri teed, vaid valis selle teise – riskiministri – tee. Valis kõigi nende reformide ettevõtmise. Ja jumal tänatud, et ta julges seda teha.
Muidugi tegi Maret kõigi nende alustatud ja käima lükatud reformide tegemisel ja ettevalmistamisel vigu. Aga ma ei tea ühtegi inimest – ei võimuliidust ega vihakirvest ihunud opositsioonist – kes ütleks, et tema oleks suutnud 100 protsenti kõiki vigu vältida. Sellepärast loodan ma väga, et Mareti vastu peetud üsna tige ristiretk ei hirmutanud ära kõiki praegusi ja tulevasi ministreid ja poliitikuid laiemalt. Et neid, kes julgeksid mugavusministri või mugavuspoliitiku rolli asemel riskida ja võtta ette tõesti olulisi reforme, ikka jaguks. Sest ehkki tegu võib olla lühikeses perspektiivis väga tänamatu tööga, sõltub sellistest riskijatest riigi tulevikku silmas pidades väga palju.
Allikas: Postimees
Üks hea fraktsioonikaaslane ütles täna, et näeb juba unes ka elektrijaamu ja raisku läinud energiaga kuumaks köetud jõge. Pole ka ime. Viimase paari nädala jooksul pole meil Reformierakonna fraktsioonis olnud ühtegi päeva, kui poleks toimunud nõupidamist ja kohtumist elektrituruseaduse teemal. Miljardeid liigutav, kümnete aastate jooksul energiaturul toimuvat mõjutav ja tuhandete inimeste soojaarveid muuta võiv eelnõu võeti nende nädalate jooksul fraktsioonis üksipulgi lahti ja vaieldi läbi.
Kõigist nendest aruteludest sündis kolm ettepanekut, mille kõigi sisu on kokkuvõtvalt sama: ergutada Eesti tuumajaama projektiga edasi tegutsemist ja meie energiaportfelli mitmekesistamist, vähendada survet soojahinna kallinemisele, tagada aus konkurents.
Kolm ettepanekut võiks lühidalt lahti seletada nii.
Esimene ettepanek puudutab taastuvenergia toetuse maksmist. Meie ettepaneku järgi oleks alates 1. juulist 2010 taastuvenergia (taastuvaks energiaallikaks loetakse vett, tuult, päikest, maasoojust, prügilagaasi, heitvee puhastamisel tekkivat gaasi, biogaasi ja biomassi, sh metsatööstuse toodete ja jääkide bioloogiliselt lagunevat osa ehk lihtsalt öeldes puiduhaket ja puitu) toetuse saamise õigus nendel tootjatel, kes suudavad tagada ka koostootmise. Ehk lihtsamalt öeldes ei ole õigustatud toetuse maksmine nendele, kes kasutavad energia tootmiseks küll taastuvat allikat, kuid ei suuda näiteks elektri tootmisel tekkivat sooja ära kasutada vaid suunavad selle lihtsalt õhku või jõkke ja raiskavad sel moel lihtsalt ära hulga energiat. Alates 1. juulist 2010 peaks meie ettepaneku järgi toetust saama vaid siis, kui kasutusele võetakse nii toodetav elektri- kui soojusenergia ja seda vastavalt Konkurentsiameti poolt koostatavale juhendile. See ettepanek on tarbija jaoks oluline eelkõige põhjusel, et väheneb surve toasooja kallinemisele.
Teine ettepanek puudutab uute põlevkivikatelde ehitamiseks makstavat toetust. Miks investeeringuid põlevkiviplokkidesse üldse vaja on? Sest alates 2016. aastast vanu katlaid enam praegusel kujul kasutada ei või. See tähendab aga, et ilma täiendava võimsuse loomiseta tekiks pärast 2016. aastat tippnõudluse hetkedel Eestis probleeme elektrivarustusega, kodumaiste võimsuste abil kodumaise tarbimise katmisega. Valitsusest tulnud eelnõu järgi oleks seadusega tagatud toetusmehhanism suunanud 20 aasta jooksul kahe uue põlevkivikatla rajamisse kuni 1,2 miljardit krooni aastas (toetuse täpne suurus on seatud sõltuvusse CO2 hinnast, kuid see ei tohi kogumahus ületada 70% investeeringu kapitalikuludest). Varustuskindluse tagamiseks on majandusministeeriumi ekspertide sõnul vajalik aga mitte kahe, vaid ühe põlevkivikatla rajamine. Lisaks peab meie varustuskindlust tulevikus parandama ka tuumajaam (selle rajamisega edasiminemine saaks ilmselt tagasilöögi, kui Riigikogus võetaks vastu seadus, mille järgi suunataks järgmise 20 aasta jooksul 24 miljardit krooni kahe uue põlevkiviploki rajamisse). Et tagada piisava võimsuse olemasolu 2016. aastast ja ergutada mõttevahetust nii meie tuumajaama rajamise kui laiemalt Eesti energiabilansi mitmekesistamise teemadel piirdutakse meie ettepaneku kohaselt ühe uue põlevkiviploki rajamisega ja selle toetamisega mitte rohkem kui 600 miljoni krooniga aastas.
Kolmas ettepanek puudutab samuti taastuvenergia toetuse maksmist. Nimelt ei ole praegu õigus toetust taotleda nendel, kes toodavad küll taastuvenergiat, kuid kasutavad seda oma tootmise või tööstuse tarbeks. Meie ettepaneku kohaselt peaks alates 1. jaanuarist 2011 tekkima teistega võrdne õigus toetust taotleda ka sellistel energia tootjatel.
Täna arutab parandusettepanekuid majanduskomisjon. Järgmisel nädalal peaks eelnõu Riigikogu saali jõudma ja neljapäeval ka vastu võetama.
Otsustage ära. Kas hea on see, kui Riigikogu arutab suure kaaluga olulisi asju sisuliselt ja vajadusel ka katkestab omavaheliste debattide pidamiseks eelnõude arutelu või on hea see, kui eelnõud, mille alusel hakatakse järgmise 20 aasta jooksul liigutama kümneid miljardeid, libistatakse Riigikogust läbi arutelu avamata. Mõlema eest ei ole mõtet Riigikogu sõimata.
Mina pooldan esimest varianti. Seetõttu ei mõista ma neid, kes hurjutavad Riigikogu liikmeid nüüd selle eest, et täna otsustati katkestada Elektrituru seaduse teine lugemine ja anda täiendavateks parlamendiaruteludeks aega kahe nädala jagu juurde.
Katkestamise põhjus oli ju tegelikult lihtne. Riigikogu suure saali ees oli vähemusvalitsuse poolt parlamendile arutamiseks saadetud eelnõu esimest korda novembri lõpus. Mitte augusti või juuni lõpus. Novembri lõpust kulunud nädalate jooksul on eelnõus sisalduvate nüansside kohta tekkinud ilmselt kõikides fraktsioonides palju küsimusi. Alates 24-miljardini küündida võiva toetusskeemi üksikasjadest, lõpetades nüanssidega, mis puudutavad enda tarbeks toodetavat taastuvenergiat.
Täiesti võimalik, et eelnõus kirjas olev ongi parim võimalik lahendus ja teisiti ei saagi. Kuid need küsimused tuleb läbi vaielda ja selles kindlus saada. Alles siis saab seaduse vastu võtta.
