2009. aasta iseloomustusena tuli mulle esimesena pähe sõna kaleidoskoopiline. Selline, kus värvid ja neist tekkivad mustrid vahelduvad nii kiiresti, et läbivat joont õieti tekkida ei jõuagi. Selline, mida sobib üsna hästi iseloomustama blogide väljasöömine Twitteri poolt. Kiire 140-tähemärgiline säuts on hullu tempoga aastasse kuidagi sobivam, kui pikad blogipostitused.
Facebookis ütles keegi mõni aeg tagasi, et 2009. aasta oli nagu ellujäämiskursus. Raske. Kohati vastikum kui oleks tahtnud. Aga lõpuks läbitud.
Mis siis meelde jäi? Allpool mõned killud. Üldse mitte tähtsuse järjekorras. Üldse mitte ammendava loeteluna. (veel…)
Täna debateeriti Riigikogus Euroopa Liidu poliitika teemal. Muuhulgas küsis Tarmo Mänd ka seda, kuidas ikkagi otsustatakse see, millise kursiga Eesti eurole üle läheb. Et küsijaid on teisigi olnud, siis allpool kiire väljavõte tänasest stenogrammist ja peaministri küllalt ammendavast vastusest.
*
Tarmo Mänd:
Tänan, proua juhataja! Austatud peaminister! Oma ettekandes te käsitlesite väga selgelt eurole ülemineku võimalust aastast 2011 ja peale 2010. aasta eelarve vastuvõtmist selles kahtlevad väga vähesed minu arvates. Eesti riik on omapoolse teinud, nüüd on küsimus tekkinud avalikus arvamuses või teatud pinge selle üle, kas eurole minnakse üle praeguse kursiga või toimub siin muutusi. Teatavasti selle pinge tekitas agentuuri Bloomberg väide, et Euroopa Keskpank on viidanud võimalusele uute riikide puhul kas kohalikud valuutad revalveerida või devalveerida. Eesti Pank on kinnitanud, et Eesti krooni kurss on kindel ja minnakse üle praeguse kursiga. Milline on Vabariigi Valitsuse seisukoht selles osas. Ma tänan.
Peaminister Andrus Ansip:
Aitäh! Eurole ülemineku kurss määratakse Euroopa Komisjoni ettepanekul, konsulteerides Euroopa Keskpangaga rahandusministrite nõukogu ehk siis Ecofini poolt esimesel Ecofini koosolekul pärast seda ülemkogu, mis otsustab riigi liitumise eurotsooniga. Ehk siis praegusel juhul võiks tõenäoliseks pidada seda, et juuni ülemkogu langetab selle liitumisotsuse ja juulis Ecofin Euroopa Komisjoni ettepanekul, konsulteerides Euroopa Keskpangaga, langetab selle otsuse.
Ja nüüd on üks oluline nüanss selles Ecofin´i otsustusprotsessis. Ecofin langetab üleminekukursi otsuse konsensuslikult. See tähendab, et igal liikmesriigil, kaasa arvatud ka Eestil ja selle rahandusministril ehk siis Jürgen Ligil on vetoõigus. Mitte keegi ei saa meie tahte vastaselt mingisugust üleminekukurssi kehtestada.
Ma olen päris veendunud selles, et kellelgi pole kunagi olnud ka mõttes hakata siis ühe riigi tahte vastaselt talle üleminekukurssi kehtestama. Kui vaadata seniseid üleminekuid, siis seniste üleminekute puhul on täiesti selge olnud see, et võetakse ERM-2 kurss ja sellega on ka üle mindud, mitte mingisuguseid muutusi pole toimunud. Jah, Slovakkia puhul võib näha revalveerimist koguni kahel korral. Ükskord revalveeriti Slovakkia koruna kurssi 8,5% ja teisel korral 17,6%, kuid see jäi ERM-2 raamidesse ja üleminek toimus täpselt ERM-2 kursiga.
Üks asi on revalveerimine. Revalveerimine teatavasti võtab ära surve inflatsioonile ja kõige suurem hirm vanadel eurotsooni liikmesriikidel on just nimelt selles, et see konvergents, mis madalama palga ja hinnatasemega riikides paratamatult toimub ehk siis hindade ühtlustamine vanade eurotsooni liikmesriikidega paratamatult toimub, et see toob kaasa ka nendes uutes liikmesriikides kõrgema inflatsioonitaseme. See ajakirjanduses kõneldud võimalik devalvatsioon, see just tooks vastupidi, veelgi suuremad surved inflatsioonile ja see on see just, mida eurotsoon kindlasti uutelt liikmetelt ei taha.
Ehk siis minu vastus teile on selline, et kurss selgub kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide rahandusministrite konsensusliku otsustamise järel juulikuus ja ma olen absoluutselt kindel selles, et meie tahte vastaselt keegi seda kurssi muutma ei hakka. Eestis on kasutatud Valuutakomitee süsteemi, meil on kroonikurss olnud seadusega seotud Saksa marga või siis nüüd euroga juba peaaegu 18 aastat ja ei ole absoluutselt mitte mingit põhjust selle kursi muutmiseks. Seega kõik need jutud on täiesti alusetud. Kuid kui teoreetiliselt läheneda, siis jah, otsustajaks on Ecofin, tõsi küll konsensuslikult. Meil pole mingit põhjust arvata, et Eestil võiks olla mingisugune huvi kursi muutmiseks, vastupidi ma välistan selle huvi, aga me ei saa ju välistada, et teoreetiliselt see otsus võiks olla ka teistsugune, kui senine praktika, mille järgi kõikide riikide üleminekud on toimunud ERM-2 kursi alusel. Mingit muutust minu hinnangul ei ole tulemas. Meid ei saa keegi sundida eurotsooni meile mittekasuliku kursiga. Selles asjas puudub igasugune loogika, igasuguseid kuulujutte sellest, et kurssi võidakse muuta, pean ma selgelt kahjulikeks. See tekitab asjatuid pingeid ja sellel asjal pole mitte mingisugust majanduslikku sisu.
Hetk tagasi vastuvõetud riigieelarve on selle Riigikogu koosseisu jaoks kolmas. On see parem kui eelmised?
On tähtis, et raskete aegade kiuste annab 2010. aasta eelarve kindluse väikeste lastega vanemahüvitist saavatele peredele ja pensionist elavatele vanadele inimestele. Hea on see, et kokkutõmmatud tegevuskulude kõrval kasvavad investeeringud 14%, et haridus saab järgmisel aastal juurde miljard krooni. Aga selle eelarve kasuks räägib veel üks põhjus.
Mina pean väga oluliseks seda, et otsustasime Riigikogus sel korral eelarve tegemise käigus pigem kohe tugevdada nn tasakaaluvaru ja mitte jääda lootma, et ehk Euroopa Komisjon eksib prognoosides algse eelnõu alusel defitsiidiks 3,2%. Ma arvan, et selle riski võtmisest loobumine ja eelarve kohene tugevdamine oli mõistlik. Parandasime Riigikogus tasakaalu 400 miljoni võrra, mis suurendab tõenäosust, et järgmisel aastal täidab Eesti kõik Maastrichti kriteeriumid. Lisaks hiljuti täidetud inflatsiooni kriteeriumile ka defitsiidikriteeriumi.
Ja ses mõttes on vastuvõetud eelarve Euroopas üsna erandlik. Väikese defitsiidiga, väikese võlakoormaga eelarve tegemine on praeguses majandusseisus väga paljude riikide jaoks osutunud üle jõu käivaks. Kui tähtis on see, et Eesti sai sellise eelarve koostamisega hakkama, saab meile ilmselt selgeks tegelikult alles õige mitme aasta pärast. Ja üldse mitte pelgalt seeläbi, et rahana tuleb kasutusele euro.
See, et Eesti väljub kriisist kokkutõmmatud tegevuskulude ja riigi väikese võlakoormaga (muide, Euroopa Liidus küünib mõne prognoosi kohaselt juba lähitulevikus keskmine võlakoormus 100%ni SKTst) tähendab, et meie ei pea kriisijärgsetel aastatel tõstma maksukoormust, et suuta kuidagi katta laenu tagasimakseid. Meie madal võlakoormus tähendab, et saame oma maksukoormust tulevikus jälle vähendama asuda. Alustades näiteks sotsiaalmaksule ülempiiri kehtestamisest.
Üks opostisiooni saadik ütles tänasel riigieelarve arutelul, et eelarve olla Maastrichti nägu. Mina arvan, et see eelarve on hoopis kriisist väljatulemise nägu. Üksjagu saledamat ja sitkemat nägu.
