Näis, kas täna proovib mõni keskerakondlane taas teha nende vana ja kulunud trikki. Seda, et kui fookusesse on kerkimas mõni selline linnajuhtimist puudutav teema, mis ei pruugi Keskerakonna jaoks kõige mugavam olla, siis proovitakse mingi üsna segase jutu või uudisega tähelepanu mujale juhtida. Vaatasin, et linnapea oli oma blogis ühe kohmaka katse juba teinud. Küll täitsa ebaõnnestunult.

Küsimus, millelt linnapea tahaks fookust ära juhtida, puudutab linna kõige olulisemat dokumenti. Linnaeelarvet. Kehtivate õigusaktide järgi on kukub täna Tallinna linnavalitsusel viimane tähtaeg, et volikogule järgmise aasta eelarve üle anda.

Mida järgmise aasta linnaeelarve eelnõust oodata?

Kõige olulisem on rahaasjade üldpilt ja see, kas prioriteedid on paika saanud – kas jooksvad kulud on kokku tõmmatud (võrdluseks, et riigis on tegevuskulud järgmisel aastal toodud allapoole 2007. aasta taset), kas linnas panustatakse investeeringutesse (jällegi väikeseks võrdluseks – riigieelarves suurenevad investeeringud järgmisel aastal 14%, see omakorda pakub keerulisel ajal reaalseid töökohti väga paljudele inimestele), kas lasteaedade ja noorte huvitegevuse rahastamine on üheselt taastatud ja linnavalitsuse propagandale kulutamine lõpetatud. Tähtis on, et volikogule üleantav Tallinna eelarve ei suurendaks 2010. aasta valitsussektori defitsiiti ning et juba praegu väga suureks paisunud pealinna laenukoormust järgmisel aastal ei kasvatataks.

Miks tähtis? Sest vildakad eelistused, juurdelaenamine ja kulude kokkutõmbamisele vilistamine seaks ohtu kogu selle töö, mis riigis kokkuhoidlikult majandades ja hoolikalt prioriteete seades tehtud on. Vastutustundlikud omavalitsused on linnavalitsuse kulud juba kokku tõmmanud. Oleks tagumine aeg, et ka suurim omavalitsus sedasama teeks.

Need kolm punkti – 1) kulude kontrolli alla saamine ja investeeringutesse panustamine; 2) uute, täiendavate laenude võtmisest loobumine; 3) lasteaedade ja noorte huvitegevuse rahastamise taastamine – on miinimumprogramm, millega uus linnavalitsus peaks järgmise aasta eelarves hakkama saama.

Mitte eriti suure üllatusena on Savisaare ja Pihli koalitsioonileping keskendunud suuresti sellele, mida riigilt nõutakse ja vabariigi valitsuselt oodatakse. Kuskile ridade vahele on lepingus aga kahjuks ära kadunud see, mis järgmise paari aasta jooksul pealinnas kõige tähtsamaks küsimuseks kujuneb – kuidas tagavad võimul olevad tsentristid ja sotsid ise linna kulude ja rahandusliku seisu kontrolli alla saamise, hiiglasliku laenukoormusega finantsseisu parandamise.

Sellele küsimusele peavad enne uue linnavõimu ametisse asumist nii sotsid kui keskerakondlased vastama. Pärast seda aga on Tallinna opositsioonil aus anda linnavalitsusele traditsioonilised 100 kriitikavaba päeva, et esimesed otsused saaksid ka reaalsuses tehtud.

Mida esimesest sajast päevast oodata?

Nende 100 päeva sisse jääb kõige olulisema asjana Tallinna järgmise aasta eelarve koostamine. See peab andma kindluse, et lasteaedade rahastamine taastatakse ilma mingite trikkideta, aga see annab ka väga olulise signaali sellest, mis suunas pealinna rahaasjad järgmisel neljal aastal arenema hakkavad. Laenukoormust linn enam üles ajada ei tohi, nii on 2010. aasta linna eelarve puhul eriti oluline, et kulud-tulud saaksid tasakaalu.

Ehkki Savisaare-Pihli võimujagamise lõplik tulemus on pannud paljusid sapiselt sajatama, tasuks ka pealinnas uut juhtimiskultuuri lubanud sotside esimehele anda esialgu vähemalt võimalus ennast linnavalitsuses maksma panna. Lüüa labidaga lapikuks enne, kui uus linnavalitsus veel alustadagi on saanud, on meil küll sageli kombeks, aga Tallinna nimel tasub meil kahjurõõmsalt muigamise asemel hoida mõlemat pöialt, et asjad hakkaksid pealinnas paremini minema.