Riigikogu aseesimees Keit Pentus (33) kandideerib Reformierakonna nimel sügisel Tallinna linnapeaks. Ekspress uuris, mida kujutab endast värske energia maine kehastaja.

Keit Pentus kannab erepunast pintsakut ja valgeid pükse, istub Ekspressi toimetuse toolil väga sirge seljaga ja jagab vasakule ja paremale väikseid valvenaeratusi. Miski ta energilises olemuses meenutab varblast või mõnd muud pisemat lindu.

Krister Kivi (esitab meelega mitteasjalikke küsimusi): Te olete täna värvinud sõrmeküüned punaseks ja varbaküüned punaseks; miks Eesti naised pingutavad nii metsikult väljanägemise nimel? Kui siin oleks Tarja Halonen, siis ma ei usu, et tal varbaküüned värvitud oleks.

KP: Ju siis on Eestis nii palju nii häid mehi, kelle nimel pingutada!

Tarmo Vahter (esitab ainult asjalikke küsimusi): Okei. Kui Keit Pentus saab linnapeaks, siis mida Keit Pentus hakkab peale eelmise linnavalitsuse poolt tellitud Inno ja Irja Tähismaa raamatuga, mille eest on makstud 200 000 krooni välja?

KP: Ma lugesin üllatusega pressiteadet, et nad juba sel neljapäeval presenteerivad midagi, ma ei teagi, kas juba raamatut või käsikirja. Kui lahkuvast linnavalitsusest jääb maha käsikiri, siis ma arvan, et paneks ta oksjonile.

Lugupeetud praegune linnapea tundub olevat väga suur Inno Tähismaa talendi austaja ja ma ei taha talt võtta võimalust seda teost omandada.

KK: Millal te viimati karbiga tööle sööki kaasa võtsite?

KP: Vabandust?

KK: Millal te viimati karbiga tööle sööki kaasa võtsite?

KP: Kartulisalatit, eile riigikogu poest. Ma nimelt magasin maha selle aja, kui riigikogu söökla kinni pandi.

KK: Nimetage palun veel üks koht, kus te söömas käite.

KP: Enamasti töö ajal käingi riigikogu sööklas, aga väljaspool näiteks vana nimega Moskvas, Kultuses. See on suhteliselt lähedal. Nokus käin ka näiteks. Seal on superhea ploomisealiha.

TV: Okei. Reformierakonna kavas on selline punkt, et tuleks kaotada elamumaalt maamaks. Millistelt elamumaadelt see tuleks kaotada?

KP: See nüüd on puhtalt koduomanikele suunatud idee. Eesmärk on selline, et iga koduomanik võib saada maamaksu­vabastust kodukrundilt, mille suurusepiirang on kuni 3000 ruutmeetrit. Ja see peab siis olema koht, kus ta reaalselt elab. See ei saa olla tühi krunt.

TV: Okei. Kui palju linn praegu selle maamaksuga raha teenib, millest ta vabastusega ilma jääb?

KP: Maamaksust on praegu plaanitud 322 miljonit krooni, aga seal on sees nii äri- kui elamumaa. Eeldatavalt linnal jääks 200 miljonit krooni saamata.

TV: Samas te ütlete valimisprogrammis, et linn ei võta rohkem laenu. Kuidas te linna sel juhul majandama hakkate?

KP: Kui maamaks tõsteti kahe- ja poolekordseks, siis see oli puhtalt seotud kanalisatsiooni rajamisega.

Kanalisatsiooni aga ka parima tahtmise korral lõputult ei raja. Selles suhtes peaks olema tasakaalus, et kaob ära nii kulu kui ka tulu ehk maksu laekumine.

KK: Kas teie meelest valijad peaks valimiste eel teadma, millisel poliitikul on vähk või mõni muu tõsine haigus?

KP: Nii detailselt vahest mitte, aga milline on ühe või teise poliitiku selline… mm… füüsiline olukord, kas neil jagub energiat või ei jagu energiat, seda võiks teada küll. Aga selleks ei peaks läbima füüsilisi teste. Seda on võimalik üksjagu, ma arvan, ka välise vaatluse põhjal tuvastada.

TV: Okei. Sel aastal, ma arvan, pangad võtavad päris paljudelt inimestelt kodud ära või sunnivad neid maha müüma.

Mida Tallinna linnavalitsus selliste inimestega saab peale hakata?

KP: Mida nendega peale hakata? Linn ei saa võtta endale kindlasti panga rolli, et ta hakkab omalt poolt nüüd laene välja andma. Üks asi on muidugi need sotsiaalsed töökohad, kus koristatakse trammi või midagi taolist, aga mulle tunduvad nad sellise sotsiaalse lollitamisena.

TV: Kas te paneks kinni sotsiaalsed töökohad, mis on juba loodud?

KP (liigse sentimentaalsuseta): Aga need on ju loodud ajutiste töökohtadena ja ma arvan, et ajutistena nad ka püsivad. Pigem üks asi, mida ma olen mõelnud, on see, et töötuid võiks rakendada palju rohkem linna heakorratöödel.

TV: Nad ei puhastaks trammi, vaid puhastaks parki?

KP: Puhastaks parki, puhastaks linna. Puhtus on ka kesklinnast eemal suur probleem. Ma võiks teid kutsuda Lasnamäe sisehoovidesse jalutama näiteks.

TV: Ma olen Lasnamäel üles kasvanud, selles pole mulle midagi võõrast.

KP: No näed! Kus sa kasvasid seal?

TV: Pinna tänaval Kotka poe kõrval.

KK: Krišna, Allah ja Jahve – on nad teie meelest üks ja seesama jumal?

KP (pisut segaduses olles): Ma ei ole budist ja ma ei kummarda Krišnat, mul on selline natuke teistsugune individuaalne suhe. Ma …ei käi iga pühapäev kirikus, aga ma olen ristitud. Ma usun, et mul tuleb kiriklik laulatus. Ma usun, et on olemas mingi selline pisut kõrgem jõud.

KK: Aga kas see kõrgem jõud on tingimata inimeste poolt, või on tal ükskõik? Või on ta äkki koguni inimeste vastu?

KP (häiritult): Ma ei saanud sellest küsimusest aru. (Ja pärast küsimuse kordamist) Ma arvan, et ta ei ole meie vastu! Kui inimesed ise on positiivsed ja ei kiirga sellist kurjust ja kibestumist, on ka see jõud inimeste poolt.

TV: Okei, tuleme siis linna juurde tagasi. Praegu on linnavalitsus ehitanud palju munitsipaalkortereid ja kavatseb neid veel juurde ehitada. Teie valitsuskavast lugesin ma aga, et Reformierakond plaanib hakata hoopis neid kortereid erastama. Mis see keskmine müügihind võiks olla? See on oluline küsimus nende inimeste jaoks, kes üürivad praegu selliseid kortereid.…

KP: Õigus neid kortereid välja osta võiks tekkida kõigil ja me ei räägi 50 000ga korteri ostmisest, vaid ikkagi ehitushinnast. Ja see on orienteerivalt 10 000 krooni ruutmeeter.

TV: Aga kui neil inimestel pole raha, et välja osta? Mis neist siis saab?

KP: Ega sundida ei saa kedagi!

TV: Kui kaua te Reformierakonnas peate veel õigeks Andrus Ansipi jätkamist peaministrina?

KP: Andrus Ansip on peaministrina saanud hakkama… hästi. Uskumus, et Andrus Ansipi peaministrikohalt taandumine hoobilt kõik Eesti probleemid lahendab, on pisut vildakas.

TV: Mina kindlasti seda ei usu, aga ma usun, et see võib lahendada mõned Reformierakonna probleemid.

KP: Nimelt?

TV: Näiteks langev reiting.

KP: Langev reiting pole mingi probleem! See on pigem tunnus, et me oleme teinud otsuseid, mis on tulnud teha, ja need otsused pole olnud lihtsad ega populaarsed.

TV: Kui te saate linnapeaks, kas te pooldate mõtet saata koolipidudele narkokoerad?

KP: Narkokoerad? Niimoodi… ma arvan, et kui ta on selline pisteline kontroll, siis ta võiks olla üsna distsiplineeriv. Ja mitte ainult koolipidudel, muideks!

KK: Kus siis veel?

KP: Ma arvan, et neid pidusid, kust narkokoer aeg-ajalt võiks läbi jalutada, on veel.

TV: Kui palju teie enda tuttavate hulgas on narkomaane? Fraktsioonis, riigikogu liikmete hulgas.…

KP: Ei tea, et oleks. Aga kui teil on teada, siis… jagage informatsiooni.

KK: Aga teie ise? Olukorras, kus nii president Obama kui Clinton on tunnistanud, et nad on tõmmanud, kuigi mitte sisse, kuigi üks vist ka sisse, siis… kas teil endal pole olnud kokkupuudet mingite substantsidega?

KP: Ikka on, ma olen Amsterdamis käinud! Ma olin muidugi kuulnud lugusid nendest kohvipoodidest, coffee-shop’idest, noh, ja ma kujutasin neid ette pisut teistsugusena kui see pime, suhteliselt ebameeldivalt haisev urgas.

TV: (innukalt) Ja mis seal siis aset leidis?

KP: Turistidena me muidugi proovisime tõmmata mingit sigaretti, kus siis väidetavalt oli sees midagi marihuaanalaadset. Õudselt vastiku maitsega oli ja jube uimaseks tegi. Kirgastumist ei tulnud.

TV: Väga hea! Teie valimiskavas on punkt: paneme reaalselt tööle linna ehitusjärelevalve. Mida see tähendama peaks?

KP: Ma arvan, et ehitusjärelvalve peaks reaalselt teadma, mis linnas toimub. Esiteks!

TV: Kas nad siis ei tea?

KP: A kui ma mõne näite peale mõtlen – kui näiteks Merivälja tee äärde, vanade majade keskele kerkib selline massiivne ilma detailplaneeringuta funkmaja, mille ehitus käib ikka mõnda aega, või Rocca al Mare piirkonnas kerkib eramajade keskele elumaja ehitusloaga neljakorruseline korterhoone, siis nad ju ikka ei tea. Või ei hooli.

KK: Kas teie meelest juudi rahvale põhjustatud kannatused on piisavalt kompenseeritud?

KP: (Vahterile, etteheitvalt) Te oleksite pidanud ütlema, et meil välispoliitiline debatt ees seisab! (pikk-pikk paus) Ma arvan, et selle nimel on üksjagu tööd tehtud!

TV: Okei. Tallinnas on juba mõnda aega selline süsteem, et kui kinnisvaraarendajal on probleem, siis ta viib mõnele tegelinskile raha, mille tulemusel tal on lubatud ehitada plaanitust suurem maja. Mida te sellise ehituspornoga ette võtaks?

KP: Selline niinimetatud ehitusporno on võimalik senikaua, kuni kehtestatud üldplaneeringu muutmine on naeruväärselt lihtne. Niikaua, kuni üldplaneeringut väikeste tükkide kaupa muudetakse ja linna üksikute kruntide haaval planeeritakse, seda tehaksegi.

KK: Kas ma võin esitada hirmsa küsimuse? Kujutame ette, et auto, millega te poliitikuna Afganistanis ringi sõidate, sattub miinile ja te saate valida, kas saada surma või kaotada jalg. Kumma variandi te valiksite?

KP: (karmilt) Sellist valikut ei teki kunagi kellelgi. Ma arvan, et Afganistani minnes tuleb olla valmis mõlemaks variandiks.

KK: Ma mõtlesin selle küsimusega: kas elu on väärt elamist ka invaliidina?

KP: Seda kindlasti, kui see küsimus nüüd seda tähendas. Ma ei arva, et ei ole võimalik elada täisväärtuslikku elu, ja tegelikult väga huvitavat elu, invaliidina.

KK: Mida teie linnapeana teeksite, et invaliididel oleks lihtsam? Üks konkreetne asi, mida te muudaks Tallinnas.

KP: Üks asi näiteks – et kõik majad oleks ligipääsetavad ka ratastoolis. Ja siis see, et ühistranspordi sõiduplaanis on eraldi märgitud välja kõik bussid, mis on madalapõhjalised, aga sellest graafikust eriti kinni ei peeta. Või ühistranspordi numbrite valgustus nägemispuudega inimeste jaoks. Väiksed asjad, aga nende inimeste elukvaliteedile väga olulised.

KK: Te ise kasutate ühistransporti?

KP: Kasutan ikka, trammi, trolli.…

TV: Trolli? Te elate ju kesklinnas.

KP: Ma teen praegu autojuhilube ja mu õppesõit algab alati Magistrali keskuse juures. Ja sinna ja sealt ära ma enamasti liigun trolliga.

TV: Kuidas teile ühistransporti kasutada meeldib?

KP: Sõltub kellaajast. Trolle on meil väga erinevaid!

TV: Kunagi linnavalitsuses räägiti vist ka sellest, et munitsipaalpolitsei peaks hakkama tõstma välja neid sõitjaid, kes haisevad?

KP: Sellest on olnud väga erinevatel aegadel juttu ja ma olen märganud neid inimesi, kes haisevad, küll. Ma arvan, et puhtus on üks põhjuseid, miks väga paljud tänasel päeval ühistransporti ei kasuta.

TV: Mida te siis teeksite haisejatega?

KP: Ma arvan, et kui ühistransport oleks ise väga puhas, ei läheks need haisevad inimesed, nagu te neid nimetate, sinna sellise koduse tundega, nagu nad täna lähevad.

KK: Vabandust, aga millist parfüümi te ise kasutate?

KP: Erinevaid, sõltuvalt meeleolust. Täna Yves Saint-Laurent’i.

TV: Kuidas munitsipaalpolitsei on end õigustanud?

KP: Nii ja naa. See, et munitsipaalpolitseist on kujunenud selline kiusuaparaat, ei meeldi mulle üldse, alates parkimisest kuni eramajade piirkondades patrullivate trahvitegijatega.

TV: Okei. Kui palju kohti Reformierakond saab valimistel? 79 kohta on saadaval.

KP: Ma ennustada ei tahaks, aga ma loodan, et ükski erakond ei saa üle poole kohtadest. See annaks võimaluse, et järgmise nelja aasta jooksul tuuakse linnavalitsusse värsket energiat.

TV: Okei. Selleks, et teie saaksite linnapeaks, peaksite te siis sõlmima kellegagi koalitsiooni. Kellega? Keskerakonnaga?

KP: Mina tahaks, et linnavalitsuses oleks sellised erakonnad, kes tõesti tulevad sinna sellise värskusega. Kellel on sära silmis. Kes tahavad inimeste jaoks olulisi asju ära teha. Ja minu jaoks on oluline, et need plaanid, mis meil on, saavad tehtud!

KK: Kas te olete poliitikuna mõnd oma lubadust murdnud?

KP: Praegu ei tule meelde küll.

KK: Aga teie erakond?
KP: Murdnud ei ole! On olnud lubadusi, mis on jäänud täitmata… Reeglina, ma arvan, me oleme olnud üsna edukad erakonnana oma lubaduste kaitsmisel ja elluviimisel.

KK: Mis vahe on murdmisel ja mitte elluviimisel?

KP: Kui kohe pärast valimisi leitakse ettekääne, miks midagi teha ei saa, on see murdmine. Meie oleme üldiselt püüdnud minna läbi halli kivi, aga alati pole võimalik.

KK: Viimane näide?

KP: Tulumaksu muutmine. Praeguses poliitilises realiteedis see pole võimalik.

TV: Okei. Praegu on lasteaiamaks 700-800 krooni kuus. Kui teie saate linnapeaks, kas see jääb nii või tuleb seda tõsta?

KP: Ma arvan, et ei tule tõsta.

TV: Praegu on juhtunud see, et vanemad on hakanud lapsi lasteaedadest ära võtma, sest neil pole raha. Mis te linnapeana sellise olukorra lahendamiseks teeksite?

KP: Kui lapsevanemad jäävad tõesti hätta, siis lasteaedadele on täna antud õigus vabastada vanemaid lasteaiamaksust, aga ega see lihtne ei ole lasteaedade jaoks.

Linn peaks tagama sellise pearaha, millega lasteaiad tulevad toime – 2500 krooni peaks olema selline summa. Minu jaoks pole ühtki adekvaatset põhjendust, miks lasteaedade raha kärbitakse veerandi võrra, sellal kui linnavalitsuse enda tegevuskulud on kärpest välja jäänud.

KK: Kas teie teete ka Facebookis neid mis-šokolaad-sa-oled teste?

KP: (ärritunult) Ei tee! Ausalt öeldes need Facebooki testid mulle väga ei meeldi, sest seal Facebooki võrgus on väga palju inimesi, kes neid teste teevad. Mis tähendab seda, et Facebooki kasutamine on pisut… teistsugune, kui enne oli!

KK: On teil vaesuses virelevaid sugulasi?

KP: Vaesuses virelevaid on vahest palju öeldud. Aga neid, kel raske on, ikka on.

KK: Te toetate neid iga kuu?

KP: Kas just iga kuu, aga ma toetan neid.

KK: Mis nad siis iga teine kuu tegema peavad?

KP: Siiamaani nad on hakkama saanud.

«Lisaraha jääb pensionäridele alles,» märkis Pentus erakonna saadetud pressiteates. «See on praeguses majandusolukorras eriti üksi elavatele eakatele inimestele oluline rahaline tugi ja seda ei kaotata.»

Reformierakonna linnapeakandidaat lisas, et ootab üksikute valijagruppide hullutamise asemel Keskerakonnalt hoopis terviklikku positiivset programmi Tallinna elanike elukvaliteedi parandamise kohta.

«Ma soovitaks küll lõpetada lahmimine ja teiste süüdistamine ei-tea-milles ja tulla välja oma ideede ja plaanidega. Seda arutelu oleks palju huvitavam pidada,» lisas Pentus.

Delfi juhtis mõned päevad tagasi tähelepanu väga õigele asjale. Sellele, et sügisese valimiskampaania ajal peaks kogu vaidluse ja ka kandidaatide omavahelise debati põhirõhk olema sisul. Sellel, mis Tallinnas elavate inimeste jaoks tegelikult oluline on.

Mina tahaksin juba ammu arutada ja vaielda teiste erakondade linnapeakandidaatidega selle üle, mis Tallinnas kõige teravamad probleemid on ja kuidas neid lahendada. Kahjuks pole ülejäänud veel nii kaugele jõudnud, et nad Tallinna jaoks sisuliselt olulised probleemid ja lahendused kirja oleks saanud. Loodan siiski, et selleni jõutakse lähinädalatel. Omalt poolt teen juba algust.

Mina ei nõustu nende vihaste räuskajatega, kes kohalike valimiste lähenedes karjuvad, et Tallinn on üks halb linn ja kuidas siin ei ole viimase nelja aasta jooksul midagi tehtud. Minu arvates on Tallinn tore linn. Ja tehtud on siin ka ühtteist. Ausalt öeldes – oleks ka imelik, kui nelja aastaga mitte midagi tehtud ei oleks. Näiteks on mõned tänavad saanud uue asfaltkatte. Vabaduse väljak on ilus. Sõpruse kino ees on ilus purskkaev. Paraku on siin üks „aga“.

Sügisel toimuvatel valimistel ei vali inimesed linnajuhte ju selleks, et need saaksid mõnuleda juba tehtu paistel. Sügisel antakse oma hääl selleks, et nelja aastaga lahendamata jäänud või juurde tulnud probleemid saaksid lahendatud. Ja neid muresid, mis viimase nelja aastaga palju teravamaks on muutunud, paraku jagub. Millest alustama peaks? Nimetan neli kõige teravamat valupunkti.

Esiteks. Küttearved on viimastel aastatel tallinlaste jaoks ainult kasvanud. Sügis on kohe-kohe käes ja kütteperiood algab. Linnavõim ei saa lihtsalt pealt vaadata, kuidas küttearved järjest üle jõu käivamaks muutuvad. Ma tahan linna poolt käivitada programmi, mille tulemuseks oleks vanades kortermajades poole väiksemad soojaarved.

Muidugi ei saa seda teha vägivaldselt hinna kujundamisse sekkudes ja linna poolt küttehinda määrates. Soojaarvete vähendamine on aga täiesti võimalik, kui linn hakkaks korteriühistuid toetama majade soojustamisel ja küttesüsteemide väljavahetamisel. Konkreetsed näited Lasnamäelt ja Mustamäelt, kus mõned majad on korralikult soojustatud ja küttesüsteemid uuendatud, ainult kinnitavad seda.

Teiseks. Lasteaias käivate laste vanematele ja ka lasteaedade personalile tuleb linnal anda kindlus, et lasteaedu hoitakse. Et lapsel on võimalik käia lasteaias, kus on soe, ilus, turvaline, kus on olemas korralikud mängu- ja õppevahendid ja kus on laual hea soe toit ning kus lasteaia personal ei pea pidevalt olema mures oma töökoha kaotamise pärast.

Ma ei mõista absoluutselt seda valikut, mida praegune linnavalitsus on teinud – miljoneid kroone kulutatakse linnavalitsuse propagandale, kõikvõimalike uhkete avamispidustuste korraldamiseks, kuid lasteaedadelt võetakse juba mitmes kord raha vähemaks. See on kõige väiksemate linnaelanike suhtes ebaõiglane ja vale.

Kolmandaks. Minge ja jalutage näiteks täna õhtul oma kodu ümbruses. Jalutage mööda oma kodutänavat. Mööda naabertänavaid. On seal kõik puhas ja korras? On seal suurte majade sisehoovides hästi lahendatud parkimine ja prügimajandus? On seal pimeda saabudes valge ja turvaline?

Mina käisin selle nädala alguses Koorti tänava inimeste kutsel jälle selle tänava sisehoovides. Ehkki sealsamas läheduses avati hiljuti ilus suur mänguväljak, pole ilmselt ühegi praeguse linnavalitseja jalg jõudnud telekaamera vaateväljast kaugemale, majade sisehoovi. Kuidagi teisiti ei oska ma selgitada, miks on seal parkimise korraldus täpselt sama hull kui aasta tagasi. Ehkki kasutuna seisvat ruumi ju tegelikult jagub.

Või miks on seal tänavaaugud täpselt samade kohtade peal (tõsi, nüüd juba natuke sügavamad ja teravamad), kus eelmiste valimiste eel ja lapsevankriga liikumine endiselt praktiliselt võimatu? Linna korda tegemine ei tähenda ainult magistraalide ääres toimetamist. See tähendab ka seda, et linnavalitsus peab jõudma sinna, kus meie linna inimesed tegelikult igapäevaselt elavad – sisehoovidesse, väikeste tänavate äärde.

Ja neljandaks. Linnas tuleb kaotada ebaõiglane maamaks, mis on kõigi koduomanike jaoks tekitanud olukorra, kus sisuliselt tuleb maamaksu makstes oma kodu linnalt uuesti välja osta.

Kõigi nende probleemide lahendamiseks on vaja üht, mis on olemas minu meeskonnal. Värsket energiat. Ilma selleta ei lahene ükski meie linna inimeste jaoks oluline probleem.

Käesoleva arvamuslooga alustab Delfi artiklite sarja, milles saavad sõna kõikide olulisemate erakondade linnapeakandidaatid.

Reformierakond leiab, et Tallinna linnavalitsuse plaan kärpida järgmisel aastal Tallinna lasteaedade eelarveid veel 25 protsendi võrra muudab lasteaias käivate laste elukorralduse ohtlikult ebastabiilseks.

„Avalikuks saanud Tallinna linnavalitsuse plaan vähendada lasteaedade rahastamist järgmisel aastal veel veerandi võrra tähendaks sisuliselt lasteaedade välja suretamist. Seda lihtsalt ei tohi teha,“ ütles Reformierakonna Tallinna linnapeakandidaat Keit Pentus. „Tallinna lasteaiad on juba niigi sel aastal sunnitud linnavalitsuse poolt säästurežiimile. Iga täiendav kärbe lasteaedade arvelt tähendab laste igapäevase olukorra halvendamist,“ märkis Pentus.

Pentuse sõnul ei ole taolist linnavalitsuse poolset lasteaedade kiusamist kuidagi võimalik mõista. „Linna kogueelarve ei vähene järgmisel aastal 25 protsenti, mis põhjusel peaks kõige väiksemate linnakodanike arvelt sellise lõike tegema,“ imestas Pentus.

Reformierakonna Tallinna linnapea kandidaat Keit Pentus saatis eelmisel nädalal vastavateemalise arupärimise ka linnapea Edgar Savisaarele, kus küsis muuhulgas, millele tugineb linnavalitsuse otsus arvestada 2010. aastal lasteaedadele kulusid ainult poole aasta eest ning milliseid kulutusi peab linnavalitsus võimalikuks Tallinna lasteaedades veel kärpida.

Mõne nädalaga on vaikselt hoogu kogunud arutelu teemal, kas töötundide arvu samaks jäämise korral võiks 4-päevane töönädal asendada ka Eesti praeguse 5-päevase töönädala. Kas Eesti tööinimeste tervis oleks parem, kui nad saaksid pidada pikemat nädalavahetust? Kas tööst vabad reede-laupäev-pühapäev paneksid inimesi rohkem veetma aega lähedastega ja leidma aega iseenda tervise eest hoolitsemiseks?

Alguse sai arutelu USAs tehtud katsetusest, kus teatud osariikides mindi esialgu puhtalt kokkuhoiu eesmärgil üle 10-tunnistele tööpäevadele ja 4-päevasele töönädalale. Lühem töönädalal aitas väidetavalt säästa suure hulga igapäevaseks toimetamiseks kulunud raha – nii kulus varasema viie päeva asemel nelja päeva jooksul tööd tehes näiteks vähem elektrit. Katsetuse käigus tuli välja aga veel olulisem tõsiasi – inimesed, keda selline tööaja muudatus puudutas, olid oma uue elu- ja töökorraldusega rahul. Nende hulgas läbiviidud uuring näitas, et 10-tunniseid tööpäevi tegevad ja 3-päevast nädalavahetust pidavad inimesed kurtsid oma tervise üle vähem, neil esines vähem stressi ja ka üksikuid haiguspäevi kasutati harvem.

Kas Eestis 4-päevasest töönädalast ja 10-tunnisest tööpäevast rääkimine oleks täielik patt? Mina nii ei arva. Kaheksatunnine tööpäev on tegelikkuses juba praegu tihti lihtsalt müüt. Isegi kui töökohalt 8 tundi pärast tööpäeva algust füüsiliselt lahkutakse, istutakse kodus jälle arvuti taha ja jätkatakse seda, mis töölt lahkudes pooleli jäi, või mis järgmisteks päevadeks ette valmistada tuleb. Nii polegi tegelikult väga suur ime, kui reedeks on tööinimese vaim nii väsinud, et täie eest läheb kirja ainult osa päevast. Kui sedagi. Reedeti kella 14-15 ajal on tänavad autodest sama umbes, kui tööpäevadel kella 17-18 ajal. Kas poleks kõigi vastu ausam, kui tööpäev olekski 10-tunnine ja töönädal nelja-päevane?

Helsingis töötav psühhiaater Jaan Olari on kirjutanud, et mida rohkem teeb inimene ületunde, mida vähem tal on aega tööst puhkamiseks, seda rahulolematum on ta oma töö ja eraelu tasakaaluga. Lähedaste jaoks ei jää aega. Enda tervise eest hoolitsemiseks, sportimiseks ei jätku võhma. Tekib tööväsimus. See toob omakorda kaasa stressi. Väsimuse. Tammsaarelik filosoofia – tee tööd, siis tuleb ka armastus – võib õigustada end küll mõnda aega. Ühel hetkel saab aga selgeks, et eluga rahulolu ei suurene ilmtingimata võrdelises seoses sellega, mida rohkem ületunde tehakse ja mida vähem aega oma lähedastele kulutatakse.

Pole sugugi ainult Eesti eripära, et õnnelikumaks peavad ennast inimesed, kellel on töö ja vaba aeg tasakaalus. 2008. aasta Eesti inimarenguaruanne toob muu hulgas välja selle, et ennast õnnelikumaks hindavad inimesed peavad ka oma tervist paremaks. Küllap on neil rohkem aega ja tahtmist iseenda eest hoolt kanda. Mis saaks veel olulisem olla?

Juba on avaldatud ka arvamust, et Eesti tööandjatele 4-päevaste töönädalate plaan kindlasti ei meeldiks. Samas… Lühem, aga intensiivsem töönädal on ju tegelikult ka tööandjate huvides. Väsinud, läbipõlenud ja oma eluga sisimas rahulolematud inimesed ei ole ka tööandja jaoks eriti tootlikud. Kui töötaja teeb oma tööd mõnuga, toob see igal juhul kasu ka tööandjale.
Muidugi on 4-päevase töönädala juures veel hulga läbikaalumist vajavaid külgi.

Kas ja mismoodi mõjutaks taoline korraldus teeninduses töötajaid? Kuidas korraldada koolide töö nii, et ka seal oleks reeded hingamiseks? Igal juhul väärib asi kaalumist, sest igapäevane praktika – võtta tööd koju kaasa – eirab praegust 8-tunnist tööpäeva niikuinii.