Reformierakonna fraktsiooni esimees Keit Pentus nimetas vastutustundetuks tänast opositsiooni ettepanekut 2009. aasta riigieelarve menetlusest välja hääletada.

“Selle asemel, et mängida poliitilisi mänge ja itsitada nurga taga pihku öeldes, et mida halvem valitsusliidule, seda parem opositsiooniparteidele, tuleks opositsioonil näidata, et nad on suutelised ka sisuliseks tööks,” selgitas Pentus reformierakonna pressiesindaja teatel.

“Opositsiooni soov 2,5 kuud enne aasta lõppu tekitada riigis totaalne segadus järgmise aasta eelarve menetlusest välja hääletamise läbi on lihtsalt vastutustundetu. Selliste mängude asemel ootame opositsioonilt sisulise töö tegemist ja konkreetseid ettepanekuid,” ütles Pentus.

“Järgmisel nädalal toimub riigikogu saalis riiklikult tähtsa küsimusena Reformierakonna fraktsiooni algatatud ja majanduskomisjoni veetud Eesti ettevõtluskeskkonna olukorra ja tuleviku arutelu. See on suurepärane võimalus kõigile tulla oma ideede ja ettepanekutega välja, et mis siis ikkagi on see, mis meid praegusest majandusolukorrast üle aitab. See ei ole koht, kus opositsioon peaks teatama — meie ei viitsi vastutust võtta ega kavatse väikest sõrmegi liigutada,” lisas Pentus.

Reformierakonna fraktsiooni esimees rääkis riigikogus, et 2009. aasta eelarve eelnõu on kaugel ideaalsest eelarvest. “See eelarve on endiselt liiga jäik — liiga palju maksutulusid on ette ära suunatud konkreetsete kulude tegemiseks, endiselt on liiga palju ebaefektiivseid laustoetuste süsteeme eelarves sees. Aga selles eelarves on ka kõigest hoolimata häid asju sees,” ütles Pentus.

“Reformierakonna jaoks on tõesti oluline, et järgmisel aastal on raha pensionitõusuks. Samamoodi on meie jaoks tähtis, et vanemahüvitise süsteemi alustele ja põhimõtetele ei mindud kirvega kallale. Samuti panustatakse haridusse,” loetles Pentus.

“Reformierakonna jaoks on väga tähtis ka see, et hoolimata vahepealsetest vaidlustest ei tõsteta järgmisel aastal käibemaksu üldist määra 20 protsendini ning et uute maksude loomisest loobuti. See, et riik leiab võimalusi enda kulutuste ülevaatamiseks, mitte ei topi kätt maksumaksja rahakotti, on Reformierakonna jaoks oluline põhimõte,” lausus Pentus.

Reformierakondlane Keit Pentus andis tuld koalitsioonipartnerite pihta, öeldes, et kui tänane valitsus koosneks ainult oravapartei ministritest, oleks eelarve juba koos.

“Paraku on praeguses olukorras suur energia kulunud selle peale, et vaielda partneritega, kelle maailmavaade on meie omast ikka väga erinev,” kurtis Reformierakonna riigikogu fraktsiooni esimees Pentus erakonna lehele “Paremad uudised” antud intervjuus.

“Kui meil oleks olnud partnerid, kellega üle vaadata praeguseks selgelt ebaefektiivseks muutunud sotsiaaltoetuste süsteemid ja asendada laustoetused selgelt abivajajatele suunatud toetustega, kui me oleks saanud jäigalt kulutustesse ette-ära-suunatud maksulaekumised muuta paindlikuks, oleks eelarve tegemisel kolmveerand muredest murtud,” sõnas Pentus.

“Aga … küll me selle ühel päeval ära teeme,” lisas ta.

Ei läinud päevagi, kui ajakirjanduses ilmuvates 2009. aasta eelarvet käsitlevates lugudes ja analüüsides toimus nagu nõiaväel täielik kannapööre.

Kui enne eelarve üleandmist oli valdav hoiak see, et tuleb kärpida ja kulusid kokku hoida, siis pärast eelarve riigikogusse saatmist on lahti läinud suur nutt ja hala, kuidas kärbitud on valest kohast ja valesid asju ning parem, kui üldse ühtegi toetust muudetud ei oleks.

Päev pärast eelarve riigikogusse saatmist oli juba justkui meelest läinud, et valitsuses oli laual kaks selget alternatiivi.

Esiteks, kas kärbitakse kulusid, mis eelduslikult tähendab, et midagi, millele seni on raha kulunud, tuleb edaspidi tegemata jätta. Teiseks, kulude kärpimise vastased soovisid selle asemel tõsta makse — käibemaksu 20 protsendini või tulumaksu 2% või kehtestada mõni uus maks. Näiteks automaks, mis küündinuks 100 000 kroonini. Valitsuse vaidluste tulemus oli kõigi maksumaksjate õnneks see, et maksude tõstmisest loobuti.

Jah, muidugi on kulude kokkutõmbamine kellegi jaoks halb uudis. Nii nagu toetussüsteemide ülevaatamine, nii on kellegi jaoks inimlikult raske ka riigiaparaadi töökohtade koondamine. Muide, ministeeriumite tegevuskulude kokkutõmbamine on olnud sõnades ka mitme varasema valitsusliidu eesmärk. Enamasti on see lõppenud sellega, et trummipõrin on olnud vali, aga tulemus nigel.

Sel korral tehakse lahjenduskuur tegelikkuses läbi. Ministeeriumite igapäevaseks tegevuseks kuluvate vahendite kärpimine 8 protsendi võrra tähendab lihtsalt kokkuhoidlikuma majandamise kõrval päris mitmes kohas ka reaalseid koondamisi. Eesmärk on ju ikkagi see, et riigiaparaat tervikuna tuleks sellest paastukuurist tugevamana ja tõhusamana välja.

Vanemahüvitis peab jääma

Eesmärk nr 1 on riigipoolsete toetuste kärpimine. Juba on ühes ajalehes püstitatud küsimus, miks otsustati loobuda aastas kõigile hambaarsti külastajatele 300 krooni maksmisest hambaravi kompenseerimiseks ega võetud seda raha näiteks palju mahukamast vanemahüvitise süsteemist.

Ma ei tea, kas küsimuse püstitaja on lihtsalt pahatahtlik spekulatsioonide üleskeerutaja või on tal meelest läinud, miks vanemahüvitise süsteem kunagi loodi. Vanemahüvitise süsteem on rakendatud selle eesmärgi teenistusse, mis peaks olema eesmärk nr 1 nii riigi jaoks vähem kui rohkem keerulistel aegadel — rahvastiku juurdekasv.

Vanemahüvitise poolt tagatud kindlustunne, et pere sissetulek lapse sünni järgsel ajal ei vähene, on toonud Eestis kaasa selle, mille poole enamikus riikides praegu tõsiselt püüeldakse. Lapsi on hakanud rohkem sündima just nendes peredes, kus seda varem igapäevase sissetuleku vähenemise kartuses edasi lükati.

Selle süsteemi lammutamine tähendaks, et need lapsed jäävad lihtsalt sündimata. Juba ainuüksi spekulteerimine sel teemal, et vanemahüvitis võis sattuda löögi alla, on tekitanud hapra kindlustunde kõikumist rohkem, kui seda vaja oleks. Vanemahüvitise süsteem ongi riigi jaoks kulukas. Aga see on ainuke süsteem, mis nii efektiivselt toetab riigi jaoks kõige olulisemat — seda, et meil ikka oleks neid, kellele majandust üldse üles ehitada.

Vanemahüvitisest kümme korda suuremas mahus läheb eelarvest raha pensionite maksmiseks. Ma ei imestaks, kui kuskil leiduks küünikuid, kes tahaksid küüned ka sinna taha ajada, et seeläbi mõne muu toetuse maksmist kindlustada. Pensionite kasvu tagamine on aga selgelt eakate ees võetud kohustus ja lubadus, mida muuta ei tohi.

Pensionäre kokkuhoid ei puuduta

Selle osas on valitsusliit üheselt välja öelnud — pensionid kasvavad ja igasugused kärped ja kokkutõmbamised pensione ei puuduta. Õigupoolest on Eestis lõpuks pikkamisi kasvavate pensionite maksmine lubatud mahus omamoodi võlg, mida praegustele eakatele tasutakse. See, et keskmine pension tõuseb alles järgmisel aastal napilt üle 5000 krooni, näitab, kui kaugel me veel selle võlaga ühele poole saamisest oleme.

2009. aasta eelarve eelnõu kõige suurem häda ei ole selles, et üht või teist kulutust on valesti kärbitud. Häda on selles, et see koosneb endiselt valdavas osas juba aastaid tagasi tehtud otsuste alusel ette ära suunatud kulutuste sundtegemises.

Valitsuses ei jõutud üksmeelele selles, et eelarve jäikust juba järgmisest aastast vähendada. Nii läheb, kas või nui neljaks, ka 2009. aastal 75 protsenti kütuseaktsiisist teede asfalteerimisse ja majandusminister käib nukra näoga rääkimas, kuidas raha oleks vaja hoopis ühistranspordile ja ekspordi toetamiseks. Mitte et teid poleks vaja ehitada. Muidugi on. Aga kui hädavajadused on rasketel aegadel hoopis teises kohas, siis oleks ilmselt praktiline, kui mõnel aastal suunataks teedesse näiteks 65% või 70% kütuseaktsiisist.

Vähendagem eelarve jäikust

Eelarvedebattides, mis riigikogus oktoobris lahti lähevad, õhutab Reformierakond keskenduma sellele, kuidas me saaksime eelarve jäikust vähendada. Sest see ei ole ühe aasta eelarve küsimus, vaid muudab palju lihtsamaks ka järgmiste aastate eelarvete koostamise.

Eelarvearuteludega paralleelselt käib aga riigikogus ühe riiklikult tähtsa küsimuse arutelu ettevalmistamine. Nimelt seisab riigikogus õige pea majanduskomisjoni juhtimisel ees Eesti ettevõtluskeskkonna parandamise arutelu. Kui see kujuneb sama tõsiseks ja sisuliseks, kui hiljutine inimarengu aruande arutelu, on see tunnistus, et riigikogu 101 saadikust enamik on mõistnud, et ühe aastase eelarve arutelu kõrval on vast olulisemgi mõelda suurema pildi peale.

Kuidas meelitada Eestisse rohkem välisinvesteeringuid? Kuidas tagada, et meie oma helgemad pead ei eelistaks oma äri ajada mitte mujal, vaid just Eestis? Mis see on, mis uusi, tarku töökohti Eestisse looma meelitaks? Neid tõsiseid küsimusi, millele Riigikogus vastust otsida on terve hulk.

Mis on kõiges selles opositsiooni roll? Tahaks väga, et opositsioonierakonnad raputaksid ennast lahti sellest rollist, mis nad esimeste eelarve kõnedega endale võtsid. Piinlikuks kiskuvad ja väga isiklikuks minevad rünnakud peaministri persooni või stiili vastu ei ole see, mida nende eelarve- või ettevõtluskeskuse arutelude ajal opositsioonilt vaja on.

Sisulisi ettepanekuid nii eespool toodud küsimustele kui selle kohta, kust veel täiendavalt kärpida, kust kulusid kokku tõmmata, milliseid plaanitud kulutusi tegemata jätta — seda kõike ootaks hea meelega ka opositsiooni fraktsioonidelt.