2007. aasta juunikuus valis Eesti Reformierakond erakonnale aseesimehed. Erakonna kolm aseesimeest olid kuni 2008. aasta maikuuni Keit Pentus, Meelis Atonen ja Urmas Paet. Pärast 2008. aasta maid jätkavad aseesimeestena Urmas Paet, Jürgen Ligi ja Keit Pentus.
Huvitav, mitu korda veel üritatakse Tallinna linnavalitsuses proovida seda trikki, et kui probleemid kuhjuvad ja ka erakond kipub igast otsast kärisema, siis katsutakse tähelepanu hoopis kuskile kaugele juhtida?
Eilse volikogu istungi järel pidasid Savisaar ja Vitsut volikogus õige pikalt kinniste uste taga plaani, kuidas kuhjuvatest ebameeldivustest välja tulla. Ja eks ole põhjust muretseda ka.
Eilses linnavolikogus kukkus keskerakondlaste sisemiste probleemide tõttu juba teist korda volikogu aseesimehe valimine läbi; Vabaduse väljaku parkimismaja OÜ loomist ei toetanud piisaval arvul tsenrtiste, nii et seegi linnapea jaoks ilmselt keskmisest olulisem punkt kukkus läbi; suures populismituhinas lendu lastud lubadus veini-šampuse ja muu alkoholi müük kella 20st keelata ähvardab sulgeda õhtul kaheksast ka kõik toidupoed, mis omakorda tekitab täiesti põhjendatud viha suures hulgas linnakodanikes… Kõike seda (ja veel mitut muud õige kehva sisuga asja) on ju erakordselt ebamugav avalikkusele põhjendada. No ja muidugi mõtleb istuv linnapea endale nii omast rada pidi, et põhjendamisest õnnestuks ju ehk ära pääseda, kui teema hoopis mujale suunata…
Täna saabus siis „suur-uudis” selle kohta, kuidas Reformierakond tahtvat kohalike valimiste võitmise nimel Tallinna piire laiendada ja kuidas Keskerakonna pealinnas võimuta jätmise plaan olevat üks salajane, kohutav ja kole reformierakondlik vandenõu.
Pole siin mingit salaplaani. Reformierakonnal on täiesti avalik plaan Tallinna valimised võita, sest nii nagu Savisaar Vitsuti nime all ka kirjutab – Tallinna elanikud väärivad paremat elu kui täna. Ehkki pealinna piiride nihutamine võib olla huvitav mõte, mida edasi mõelda, ei ole need kaks asja omavahel kuidagi seotud.
Keskerakond võiks aga teema mujale juhtimise asemel vastata näiteks sellisele küsimusele, miks pea kahe ainuvõimu teostamise aasta jooksul pole mitte ühtegi suurt ja olulist asja Tallinnas ära teha või isegi algatada suudetud?
Muidugi kui me jätame kõrvale suurejoonelised linnavaraga skeemitamised või programmid korterite odavmüügi korras laialijagamisest, koolide pantimisest…
Kui sellele küsimusele oleks hea ja veenev vastus, siis ei olekski ehk vaja ikka ja jälle nii palju muretseda selle pärast, kuidas teemat kõrvale juhtida.
