Üllatus-üllatus. Savisaar teatas täna, et need 88 000 inimest, kes on andnud elektroonilise allkirja tema linnapea kohalt tagandamiseks, lihtsalt ei loe. Et sõitku seenele.

Et niikuinii on tegu parempoolsete erakondade valijatega ja nende arvamus teda ei huvita, sest need olevat hääletanud ka Riigikogu valimistel tema vastu.

Jumala eest – kas Keskerakonnas ei ole tõesti kedagi, kes julgeks ja suudaks Savisaarele öelda, et olgu juba vait?

Et lõpetagu oma lootusetult hiljaks jäänud paanilisena mõjuvad avaldused sel teemal, kuidas tegelikult on tema kõige isamaalisem eesti mees, keda Maarjamaal kunagi nähtud. Ei ole enam veenev. Hoopis vastik on neid tagantjärgi laviinina tulevaid ennast õigustavaid avaldusi lugeda.

Savisaare järjepidev püüe kinnistada arvamust, justkui oleks eelmise nädala marodööride öö löönud püsiva lõhe venelaste ja eestlaste vahele, on lihtsalt üks ei-tea-kelle huvidest ajendatud katse tekitada ja süvendada midagi, mida tegelikult sellisel kujul ei eksisteeri.

Muidugi on lõhe olemas. Ainult et eelmise nädala kahel ööl ei jooksnud see lõhe kaugeltki eesti ja vene rahvuste vahelt, vaid hoopis mujalt.

Ühele poolele jäävad need, kes on valmis absoluutselt sõltumata oma rahvusest ka kriitilistes olukordades hoidma Eesti riiki, teisele poolele need, kes on valmis seda riiki kasvõi väikese võimaluse tekkides rüüstama ja röövima. Lõhe on nende vahel, kes saavad aru, et kriitilistel hetkedel on vaja meie oma riigis kokku hoida, üksteist toetada ja nende vahel, kelle arusaamad on risti vastupidised.

Absoluutne enamus nii eestlastest kui venelastest on sellel poolel, kus mõistetakse hukka igasugune vandaalitsemine, rüüstamine ja märatsemine, kus tuntakse häbi ja tülgastust nende kaakide pärast, kes kõigepealt peksid segi aknad, toppisid põued ja taskud varastatud kraami täis, keerasid kummuli autod ja virutasid politseile kividega. Samal poolel on ka absoluutne enamus Eesti poliitikutest. Aga paraku mitte kõik. Mis see oli, mis Savisaart kriisi situatsioonis valitsusega koostöö tegemise ja oma märatsevate valijate korrale kutsumise asemel ebaadekvaatselt reageerima pani? Küüniline arvestus, et kui enamik hoiavad Eesti (ja ma ei mõtle siin mitte eesti, vaid Eesti) poolele, siis on sellel ühel, teisele poolele hoidval tegijal üksjagu võita? Või sisemine uskumus, et see nn teine pool ongi õigem pool? Kibestumine? Varasemast tuhmimaks muutunud vaist? Kurvad põhjused kõik.

PS Üks ajas kaugele etteruttav tähelepanek agentuurile Idea – see valimisplakatitel sini-must-valge joonistamine põskedele ei pruugi enam töötada. Nii lühike ei ole kellegi mälu.