Miski pole võimatu

Iirimaa on 18-aastaga Euroopa vaesemate riikide hulgast jõukaimate hulka jõudnud. Kui iirlased suutsid, miks ei peaks eestlased suutma?

Ei ole päevagi, kui rahvusvahelises ajakirjanduses ei ilmuks lugu, kus analüüsitakse murelikult viimaseid poliitilisi arenguid Kesk-Euroopas. Lehtedes leiavad käsitlemist nii hiiglaslik eelarvedefitsiit Ungaris, mida riigi juhtkond pikka aega avalikkuse eest varjas ja mille avalikuks tulek tõi tänavatele kümneid tuhandeid pettunud mässajaid; Saksamaa suunas rusika viibutamine identsete kaksikute poolt juhitavast Poolast; Slovakkia ühe valitsuspartei esimehe seisukohad, mille järgi ungari vähemuste probleemi parimaks lahenduseks oleks “pikk piits väikeses kinnises aias.” Analüütikud on mures. Populistlike jõudude pealetungi ja majanduslikult hukatuslikuks osutuda võivate otsuste pikemaajalist ja laiemat mõju ei oska veel keegi täpselt ennustada.

Väike ja ilus erand

Eesti tundub mitme Kesk-Euroopa riigi kõrval olevat üheks helgetest eranditest. Riik majandab kokkuhoidlikult. Majanduskasv kergitab inimeste sissetulekuid. Tööpuudus on pea olematu. Ülejõu ja tuleviku arvel elamist ei lubata – eelarve püsib tasakaalus ja samal ajal, kui hulk riike on tõsised hädas eelarve puudujäägiga, saab Eesti endale lubada ülejäägiga eelarve tegemist. Ilus.

Ometi ei tasu ka Eestis tollest ilust liigselt vaimustusse sattuda ja eneseimetluse kätte unelema jääda. Kas ja kui kaua Eesti edu kesta võib – seda hakkab eelkõige mõjutama märtsikuus toimuvate valimiste tulemus.

Sisuliselt lähevad märtsivalimistel vastakuti kaks põhimõtteliselt erinevat Eesti arengumudelit. Ühe arengumudeli järgi on Eesti ka edaspidi jõuliselt arenev ja tulevikus jõukaimate Euroopa riikide hulka kuuluv. Selle mudeli eest seisab kõige tugevamalt Reformierakond. Teine arengumudel tahab tempot pidurdada ja näeb Eestit edaspidi kõrgete maksudega, suurte riiklike kulutusega riigina. Sellise Eesti eest võitleb kõige ägedamalt Keskerakond.

Täna poliitiliste probleemidega võitlevates Kesk-Euroopa riikides toimuv annab meile ehk aimu sellest, mis ootaks Eestit ees siis, kui märtsikuus langeks ka meil valik hüppeliselt suuremate riiklike kulutuste, kõrgemate maksude, riigi suurema sekkumise kasuks. Hoiatavaid näiteid on terve hulk.

Iiri ime

Eesti võiks aga eeskujuks võtta pigem mõne sellise riigi, mille kogemused on näidanud, et õigete otsuste ja õige poliitika ajamise korral on kiire areng tagatud pika aja jooksul. Nii nagu on läinud näiteks Iirimaal.

Iirimaa oli 1980ndatel riik, mida ühes ajalehe juhtkirjas kirjeldati kui „kõrgete maksude, suure tööpuuduse, hiiglasliku riigi laenukoorma, massilise väljarände, olematu majanduskasvuga maad, mille inimestel puudus usk paremasse tulevikku.” Kui iirlastelt oleks kaheksakümnendate lõpus küsitud, kui tõenäoliseks nad peavad, et Iirimaa kuulub kaheksateistkümne aasta pärast Euroopa rikkaimate hulka, oleksid enamik neist ilmselt naerma hakanud. Või vihastanud ja arvanud, et küsija teeb nende kulul küünilist nalja.

1980ndate aastate lõpus reformidega alustanud poliitikud aga uskusid, et õigete otsuste korral tuleb Iirimaa madalseisust välja. Maksukoormust alandati aastate jooksul järk-järgult 53%lt 35%ni. Euroopa Liidu abirahad suunati eelkõige haridusvaldkonda ja infrastruktuuri väljaehitamisse. Ettevõtetele kehtestati ülejäänud Euroopa riikidega võrreldes erakordselt madal tulumaksumäär – 10-12,5%.Otsustavalt hakati vähendama riigi võlakoormust – kui 1993. aastal ulatus riigivõlg 96%ni SKPst ja laenu arvelt rahastati juba ka jooksvaid kulutusi, siis 2005ndaks aastaks moodustas võlg ca 27% SKPst.

Ootuspäraselt mõjus maksude alandamine ja sissetulekute maksustamisele tarbimise maksustamise eelistamine riigi tulude laekumisele hästi. Vähem maksudena riigi poolt ära võetavat raha tähendas inimestele suuremaid sissetulekuid. Tähendas rohkem võimalusi ise otsustada, mida oma väljateenitud tuluga peale hakata. Eratarbimine suurenes hüppeliselt. See tõi aga mõistagi ka riigikassasse suuremaid tulusid.

Ettevõtetele kehtiv madal maksumäär tõi aga Iirimaale hulgaliselt välisinvestoreid. See omakorda tähendas uusi töökohti. Kui 80ndate lõpus töötas Iirimaal 1,2 miljonit inimest, siis 2004. aastal oli töötajate arv tõusnud 1,8 miljonini. Töötuse määr on vähenenud 15%lt 1992. aastal 4,4%ni 2005 aastal.

Kiirelt kasvav majandus on andnud Iirimaal võimalusi suurendada ka sotsiaalvaldkonnale tehtavaid kulutusi. Kui 1992. aastal kulutati Iirimaal ühe inimese sotsiaalsele kaitsele umbes 2360 eurot aastas, siis 2005. aastal 5740 eurot aastas. Kiduva majanduse perioodiga võrreldes on väga oluliselt suurenenud ka kultuuri ja haridusse suunatavad vahendid.

Ebakindlatest, rahulolematutest ja kõiges pettunud iirlastest on saanud paarikümne aastaga enesekindlad, uhked ja jõukad iirlased. Vaesest ja ebastabiilsest riigist on saanud maa, mille edu kadestatakse ja imetletakse, mille SKP inimese kohta jääb ostujõu poolest Euroopa Liidus alla vaid Luksemburgile.

Iirlased suutsid midagi, millesse 20 aastat tagasi ei uskunud suurt keegi. Miks Eesti ei peaks samaga hakkama saama?

Rumalad otsused võivad saada saatuslikuks

Selleks, et jõuda viie Euroopa jõukaima riigi hulka, peame hoiduma rumalate otsuste tegemisest, meile senise edu toonud majandusmudeli upakile keeramisest. Peame jätkama teenitud tulu maksustamise vähendamisega. Peame ettevõtluse soodustamiseks ettevõtte loomise tegema palju lihtsamaks ja vähem bürokraatlikumaks Peame säilitama meie praeguse ettevõtete tulumaksusüsteemi. Kui kaks aastat tagasi seadis üks Iirimaa poliitiline partei kahtluse alla Iiri maksusüsteemi, teatas üks kohalik ajaleht, et „kui keegi ikka veel kahtleb selles, et riigi hiljutise majandusedu nurgakivi oli meie madalatel maksudel põhinev maksusüsteem, peab ta olema elanud mõnes paralleel-universumis.” Eestis ollakse seni veel praeguse majandussüsteemi kallale minna tahtjate vastu üsna leebed. Ometi peaks sajakonna päeva pärast valimiskasti juurde minnes väga tõsiselt mõtlema just sellele, kas toetada senist süsteemi lõhkuvat teed või teha valik majanduskasvu ja seeläbi kõigi jaoks parema elu kasuks.