Aitäh.

Õpetajate lehes ilmunud artikkel sellest, kuidas õpetajad on seotud Eesti Euroopa jõukamate hulka aitamisega.

Presidendivalimise pühapäeva pärastlõunal Tallinna tänavatel ringi jalutades mõtlesin, et eestlastele on selliseid päevi väga vaja. Nii palju nii rõõmsaid nägusid, võhivõõrastele naeratamist ja õnne soovimist, kui 23. septembri õhtuhakul, polnud ammu tänavatel näha olnud. Inimesed olid äkki nagu kammitsatest lahti pääsenud. Nagu keegi tabavalt ütles – justkui kevad oleks õhus olnud. Nii me juba loodud oleme, et tunnete valla laskmiseks on ikka mõnd välist põhjust vaja. Ka siis, kui need tunded on üdini positiivsed.

Mõneti sarnane lugu on ka järgmisel nädalal ees ootava õpetajate päevaga. Tänutunne õpetajatele on meis ju tegelikult igal päeval olemas. Ainult, et kohmetuks tegevad sisemised päitsed ei lase sel sugugi alati välja paista. Pole justkui kombeks. Kuidas sa ikka ühel tavalisel neljapäevasel päeval lähed ja viid lihtsalt niisama lilli, surud kätt ja ütled aitäh. Äkki keegi vaatab veel imelikult. Vähemalt ühel päeval aastas – õpetajate päeval – on see kõik aga lubatud. Siis võib ennast tunda kammitsatest lahti päästetult. Õnneks.

Õpetaja antud teadmine

Arutasin mõned nädalad tagasi kevadel keskkooli lõpetanud noortega selle üle, mis nende arvates on kõige väärtuslikum oskus või teadmine, mille nad koolist kaasa said. Üks vastus jäi eriti hästi meelde – „See, et edukas olla pole häbiasi ja et eesmärgid tuleb seada kõrgele.” Ma ei tea, kuhu too noormees, kellele õpetaja sellise teadmise kaasa andis, 15 aasta pärast jõudnud on, aga ma loodan, et see teadmine pole teda ka siis maha jätnud. Tema antud vastus pani mind aga taas mõtlema ühele isemoodi väitlusele, mis viimasel ajal jälle ka ajaleheveergudel käima on läinud.

Peaminister Andrus Ansip tutvustas kevadel oma ideed sellest, kuhu Eesti 15 aasta pärast jõudnud peab olema. Eesmärk on ambitsioonikas – jõuda 15 aastaga Euroopa Liidu viie jõukama riigi hulka, et nii koolilapsed kui õpetajad, noored emad kui pensionärid saaksid ennast tunda võrsetena näiteks Austria eakaaslastega. Peaministri seatud siht tähendab, et Eesti ei tohi leppida keskpärasusega, et me ei tohi muutuda mugavaks ja enesega rahulolevaks. Too eesmärk ei tule kätte iseenesest vaid nõuab tarku otsuseid ja üsna kõva tööd. Nõuab seda, et keegi meist ei lööks riigi tulevikule käega, vaid oleks valmis selle nimel pingutama.

Ansipi kriitikud on aga väitnud midagi sootuks kummalist. Nad on üritanud tekitada kunstliku vastanduse jõuka riigi ja haritud riigi vahel, eduka riigi ja kultuurse riigi vahel.

Jõukas riik on vahend paremaks tulevikuks

Vaatame siis pisut tulevikku. Milline on viie ELi jõukama riigi hulka kuuluv Eesti aastal 2021?

Lühidalt ja lihtsalt öeldes – Eesti inimesed elavad kauem, õnnelikumalt ja stressivabamalt. Meeste keskmine oodatav eluiga küünib 78 eluaastani, naistel 83 eluaastani. Eesti inimeste sissetulekud on võrdsel tasemel teiste Euroopa Liidu jõukamate riikide töötajate ja pensionäridega. Nad maksavad riigile maksuna ära väiksema osa oma sissetulekust, kui teiste ELi riikide töötajad. Nad on haritud. Nad saavad endale lubada reisimist ja kultuuri nautimist.

Jõukas riik ei ole sugugi mitte eesmärk kuhjuva rikkuse tõttu. Jõukas riik on vahend selleks, et tulevik oleks parem. Jõukas riik tähendab rohkem raha tervishoiule, haridusele, pensionitele, kultuurile. Tähendab rohkem võimalusi Eesti inimeste elukvaliteedi parandamiseks – paremaid tingimusi laste kasvatamiseks ja eakate tervise eest hoolitsemiseks. Olgu meie eeskujuks Iirmaa, mis on üsna lühikese ajaga tõusnud ELi vaesemate riikide hulgast jõukaimate hulka. Iirmaal langetatud maksukoormus tõi kaasa kiire majanduskasvu, mis omakorda andis varasemast palju suuremad võimalused investeerida sotsiaalvaldkondadesse. Kui Iirmaa sai sellega hakkama, siis miks Eesti peaks leppima kehvema tulemusega?

Neid, kes kõhklevad selle võimalikkuses ja oleksid valmis leppima vähemaga, on praegu veel terve hulk. Kui palju neist tänastest kõhklejatest uskus aga näiteks 14 aastat tagasi, kui keskmine brutopalk oli 550 krooni ja keskmine pension ca 200 krooni, et aastal 2006 on keskmine tööinimese sissetulek 9000 krooni kandis ja keskmine pension 3100 krooni? Lennart Meri on ütelnud, et üheks Eesti tugevuseks on tegutsemistahe. Just seda tegutsemistahet on meil vaja, et suuri eesmärke teoks teha.

Eesti saab jõukaks siis, kui me oskame hoida oma majandust ega pane seda rumalate otsuste tulemusel uperpallitama. Sel nädalal peaminister Andrus Ansipi poolt Riigikogule üle antud 2007. aasta eelarve näeb ette õpetajatele 15%lise palgatõusu. Too palgatõus saab võimalikuks ainult tänu sellele, et majanduskasv on riigikassasse piisavalt raha toonud. Majanduskasv on aga püsinud suuresti tänu sellele, et aastaid tagasi on riigi eesmärgid seatud kõrgele ja kõigi nende aastate jooksul ei ole usk riigi edusse kuskile kadunud.

Õpetajad, töökad inimesed ja riigi edu

Miks selline jutt tavapärase õpetajatepäeva tervituse asemel? Sest ühegi riigi edu ei teki iseenesest - ilma töökate, haritud ja kultuursete inimesteta. Igal töökal, haritud ja kultuursel inimesel on olnud õpetajad, kes on talle kaasa andnud väärtushinnangud, teadmised, oskused ja põhimõtted, kes on teda suunanud ja juhatanud – esialgu lasteaias, hiljem koolis. Just seepärast olen mina kindel, et vastutusrikkamat ametit kui õpetaja oma, ei ole olemas.

Aitäh teile.